Miinus 40 kraadi. Kaks kontserti Iowa osariigis: Mason City ja Ames

Teisipäeval lehvitasime lennukiaknast Floridale ja soojale ilmale ning võtsime suuna põhja poole. Startisime imeilusast sadama- ja kuurortlinnast Fort Lauderdale’ist, kus ERSO eelmisel turneel ka kontserdi andis. Pärast kolmetunnist lendu oli vahemaandumine St. Louis’s ning seejärel pärast tunniajast lendu juba Iowa osariigis Des Moines’is (hääldatakse siin de moin). Temperatuurivahe oli ei rohkem ega vähem kui 40 kraadi: +25° juures astusime lennukisse ja Des Moines’is ootas ees krõbekarge -15° Celsiuse skaala järgi.

Nagu ikka, reisib orkestriga koos ka pilliauto – suur Ameerika reka, mille haagis on peaaegu servast servani täis kontrabasse, tšellosid, löökpille, tromboone ja esinemisriiete stangesid. Ka pikemaid vahemaid, mida muusikud läbivad lennukitega, sõidavad pillid mööda maismaad. Floridast Iowasse startis pilliauto kohe pärast West Palm Beachi kontserti, et läbida kaks ja pool tuhat kilomeetrit. Veel tuhande kilomeetri võrra pikem tee ootab ees pärast kontserti Ann Arboris, kust kogu seltskond võtab suuna Californiasse – instrumendid taas pilliauto, muusikud lennukiga. Vahepealsed lühemad sõidud teevad muusikud kahe mugava bussiga.

Iowa osariik asub ajaloolistel siuu, winnebago jt indiaanihõimude aladel, eurooplaste vallutuste järel oli tegemist Prantsuse koloonia Nouvelle-France’i ehk Uus-Prantsusmaaga, millele pani aluse Jacques Cartier oma avastusretkega Ameerikasse 1534. aastal. Ka osariigi lipp on sini-valge-punane trikoloor.

Mason City on koondunud kahele poole Winnebago jõge. Aja jooksul eri nimesid, sh prantsusepärast Masonville’i nime kandnud linn on ametlikult Mason City alates aastast 1855. Üks selle kandi kuulsusi on Broadway-muusikali “The Music Man” autor Meredith Willson.

Äärelinnas asuv Põhja-Iowa kolledž (North Iowa Area Community College) kuulub siinsete Buena Vista ja Kaplani ülikooli juurde ning pakub meie mõistes rakenduslikku kõrgharidust. Just selle kolledži kontserdisaalis ehk auditooriumis, nagu siin tavaks nimetada, toimus ERSO esimene kontsert Iowas.

Põhja-Iowa kolledž on asutatud aastal 1918, praegune hoonetekompleks valmis aastal 1970 ning kolledži juurde kuuluv 1167 istekohaga auditoorium avati aastal 1979.

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on

Kolledžitel ja ülikoolidel on Ameerikas väga uhked kontserdisaalid suure lava ja ühe või mitme tuhande istekohaga. Seega suurepärased võimalused kultuuri edendamiseks, ise tegemiseks, nautimiseks. Põhja-Iowa kolledži auditooriumis esinevad põhiliselt küll muusikali- ja draamatrupid ja erinevad bändid, aeg-ajal juhtub sekka ka süvamuusikat, eelkõige kooliorkestrite või -ansamblite näol. Vaatamata sellele, et tegemist oli ülikoolilinnakuga, oli noorte osakaal publiku hulgas väike, valdavalt olid kuulajaiks kohalikud või ümbruskonnast kokku tulnud muusikahuvilised eakad inimesed. Tuldi aga ka naaberosariigist Minnesotast. Oli nii neid, kes terve elu jooksul oma osariigist kaugemal käinud ei olnud, kui ka neid, kes alles hiljuti kruiisilaevaga Tallinnat ja Peterburi külastanud ning soovisid meiega jagada oma muljeid Tallinna kaunist vanalinnast.

Põhja-Iowa kolledži saalis esines ERSO esmakordselt, järgmine kontserdisaal Amesis oli aga tuttav neile, kes osalesid 2013. aasta turneel.

Amesis andis ERSO kontserdi Iowa Ülikoolile kuuluvas Stephensi nimelises auditooriumis – tegemist oli suurepärase akustikaga imeilusa saaliga, turnee senise osa vaieldamatu lemmikuga. See on tõesti kontserdisaal, kus käivad nimekad sümfooniaorkestrid üle maailma ning ERSO-l oli au olla sellel laval juba teist korda. ERSO 2013. aasta turnee ajal tähistati Amesi kontserdiga 40 aasta möödumist Neeme Järvi debüüdist Stephensi auditooriumis (esmakordselt esines Neeme Järvi selles saalis novembris 1973, olles Ameerika turneel koos Leningradi Filharmooniaorkestri ning dirigentide Gennadi Roždestvenski ja Mariss Jansonsiga).

Seekord juhatas mõlemaid Iowa osariigi kontserte Arvo Volmer, avateoseks oli Pärdi “Fratres”, Mendelssohni viiulikontserti esitas Triin Ruubel ning kontserdi teises pooles kõlas Antonín Dvořáki 7. sümfoonia. Dvořák on ameeriklastele, eriti aga Iowa elanikele, igati oma helilooja. Kolm aastat tegutses ta New Yorgi Rahvusliku Konservatooriumi direktorina ning ühe suve veetis Iowas Spillville’is, kirjutades siin mitmed oma kammerteosed.

Seni on kontserdid läinud nii saalide kui esituste mõttes üha tõusvas joones, Amesi kontsert oli sel turneel viimane ehk kolmas Triin Ruubelile solistina. Järgmistel kontsertidel jagab ta kontsertmeister Arvo Leiburiga I viiuli esimest pulti. See on alati eriti esinduslik ja turvaline vaatepilt, kui mõlemad kontsertmeistrid korraga laval. Lisaks turnee kontsertide ettevalmistamisele on Triin kõik vabad hommikupoolikud veetnud uusi teoseid harjutades, olulisematest esinemistest on tal ees näiteks kaks kammerkontserti Berliinis. Hotellidest, kus ERSO majutub, kostab aga teisigi pillihääli. Ei saa ju artist endale lubada kahenädalast puhkust Ameerikas, kui pidevalt peab end lavalaudadel tõestama.

Arvo Volmer ja Triin Ruubel.

Publik on olenemata kontserdipaigast olnud Ameerikas väga soe ja ergas. Oma rõõmu ja tänu avaldatakse kiire püstitõusmise, tugeva aplausi ja hõigetega. Ja esinejad ei ole kadedad, lisalugusid ei peagi väga kaua välja meelitama. Pärast viiulikontserdi ettekannet on Triin Ruubeli soleerimisel lisalooks esitatud Artur Kapi “Viimne piht” ameeriklaste oma helilooja Charles Colemani seades. Publiku hulgast on korduvalt tuldud uurima selle loo tausta ning uuritud, kas see on ka mõnele ERSO CD-le salvestatud. Kui kontserdi lõpus on üldiselt piirdutud ühe lisapalaga, siis Amesis plaksutati lisaks Brahmsi neljandale ungari tantsule välja ka Sibeliuse “Kurb valss”. See oli erilise fluidumiga kontsert.

Ames on väga edumeelne ka noore publiku harimise programmide poolest. Publikut vaadates kannab nende töö ilmselgelt head vilja. Erinevalt Mason Cityst, kus paljud tudengid ERSO kontserdi ajal kas spordisaalis või klassiruumides tegutsesid, olid Amesis tudengid väga aktiivsed kontserdikülastajad. Kooliõpilastele korraldatakse haridusprogramme ning ERSO orkestrandid Signe Sõmer, Guido Gualandi ja Theodor Sink käisidki pärast kontserti paarikümne muusikahuvilise noorega kohtumas ja nende küsimustele vastamas. Sellest kujunes väga meeleolukas pooltund. Küsimusi oli palju, tunti huvi, kuidas orkestrandid muusika ja just oma istrumendi juurde jõudsid, kui palju igapäevaselt harjutavad, kas tunnevad huvi ka teiste muusikastiilide vastu peale klassikalise muusika, võrreldi euroopalikke ja ameerikalikke pillimängu ja esitustraditsioone jne. Nädal varem oli noortel olnud samalaadne kohtumine Amesis esinenud muusikaliartistidega.

Kommenteeri: