Klassika palmide all. Turnee viimased kontserdid Palm Desertis ja Aliso Viejos

Lumesajus Michiganist päikeselisse Californiasse jõudsime kahe lennukiga: Detroit – Las Vegas ja seejärel Las Vegas – Los Angeles.

Kohalik odavlennufirma Southwest Airlnes oli juba varem meelde jäänud oma rõõmsameelse meeskonna ja eriti naerusuise teenindusega. Ka seekord visati Las Vegases maandumise ajal nalja, et ärgu reisijad unustagu oma isiklikke asju lennukisse, kui see pole just sularaha, ning Las Vegase asemel nimetati maandumiskohta Lost Wages’eks ehk eestikeeli kaotatud palkadeks. Tol hetkel kirjutajal see teadmine veel puudus, kuid internetist sellekohast infot otsides tuli välja, et Lost Wages ongi Las Vegase kasiinode linnaosa n-ö ametlik hüüdnimi. Enne maandumist avanesid lennukiaknast imelised vaated kõrbele ja mägedele. Meie lennutrajektoori alla jäi Suure kanjoni ulatuslik rahvuspark.

Väike ooteaeg Las Vegase lennujaamasäravate kasiinoaparaatide vahel möödus kiiresti ning vaid kolmveerandtunnine lend viis reisiseltskonna taas päikese ja palmide juurde. Ajavahe tõttu pühapäevaõhtusse võidetud kolm tundi andsid võimaluse sooja õhtut nautida.

Esmaspäevase vaba päeva sisustas igaüks oma äranägemise järgi: kes rentis auto ja sõitis Los Angelest või San Diegot avastama, kes võttis ette jalgsi- või rattamatka mägedes või meie peatuskohas Palm Springsis; palju elamusi pakkus lähedal asuvate kanjonite avastamine ning kõrgele mäe tippu viiv õhutramm, nautida sai ka mõnusat basseini ääres puhkamist ja ujumist. Meie hotell oli lihtne, kuid suure sisehoovi ning seal asuva basseini, palmide, päevitustoolide, võrkkiikede ja piknikualaga. ERSO 75-liikmelise reisikoosseisu hulgas oli nii hilisõhtuseid pidutsejaid kui varahommikusi jooksu- ja rattasõiduhuvilisi, aeg-ajalt kostusid tubadest ka pillihelid. See rahulik päikesepäev oli suurepärane sissejuhatus turnee kahele viimasele kontserdile.

Samal ajal võis teleuudiste vahendusel osa saada meeletutest Iowat vallutanud lumesadudest. Just seal, kus me vaid mõned päeva tagasi kontserte andsime ja edukalt reisi pikima bussisõidu tegime, olid nüüd maanteed paksult lume all ning toimus rohkelt liiklusõnnetusi. Uudiste teine teema oli USAd ründav gripilaine, mis oli nõudnud juba mitmed inimelud. Meie olime aga soojas ning paar pisikest haigusehakatist, mis reisil ette olid tulnud, olid saanud kiiresti seljatatud.

Mõlemad California saalid olid ERSOle varasemast tuttavad. Palm Deserti 1127-kohaline McCallum Theatre’ saal orkestri esimesest turneest aastal 2009 ning Aliso Viejo saal aastast 2013. Taas on tegemist kohalikele hariduskeskustele kuuluvate moodsatele ja hea akustikaga saalidele. Tänu tihedale kontserditegevusele oli nii Palm Desertis kui Aliso Viejos väga professionaalne personal ja heal tasemel kontserdikorraldus. Iga küsimus sai kiire vastuse, kokkulepped kehtisid ning töötajate omavaline kommunikatsioon toimis ideaalselt.

McCallumi teatri saali haldab Palm Desertis asuv College of the Desert. Suurepärase kuurortlinnana tuntud Palm Desert asus meie majutuskohast Palm Springsist vaid 20 km kaugusel Coachella orus. Varem Old MacDonaldi rantšona tuntud ala nimi muudeti Palm Village’iks 1920. aastatel, kui siia palmid istutati. Ajaloolaste andmetel olid siin veel enne 1950. aastaid piirkonna põhielanikeks cahuilla indiaanlastest farmerid, kelle elust oli kirjutatud ka kohalike vaatamisväärsuste juures asuvatel infotahvlitel. Suur muutus piirkonna arengus toimus aastal 1943, kui siia rajati sõjaväe hoolduslaager, 1948. aastal hakati tegelema kinnisvaraarendusega ning nimetuse Palm Desert sai asukoht aastal 1951.

California kontsertideks liitus orkestriga noor Ameerika viiuldaja Benjamin Beilman, kes on teinud koostööd arvukate Ameerika ja Euroopa orkestritega. Beilmani kontsertide organiseerimisega tegeleb Opus 3 Artists ehk siis agentuur, kes Ameerika poolse partnerina on korraldanud ka kõik ERSO USA turneed. Ka Beilmani esituses kõlas Mendelssohni viiulikontsert ning mõlemal kontserdil lisapalana J. S. Bachi gavott e-moll partiitast.

Palm Deserti McCallumi teatri saal oli puupüsti rahvast täis, kontsert võeti taas väga hästi vastu ning orkester sai esitada ka kaks lisapala: Sibeliuse “Kurva valsi” ja vahemuusika näidendist “Pelléas ja Mélisande”. Üllatusena kostus publiku hulgast tervitusena isegi “Elagu Eesti!”

Just siia oli Eesti esindusorkestri Ameerika turneed kajastama tulnud ka Rahvusringhäälingu Ameerika korrespondent Maria-Ann Rohemäe, kelle vahendusel jõudis ülevaade Ameerikas toimunust ka “Aktuaalsesse kaamerasse”.

Silma jäi lavataguste ruumide disain, mille olulisim element oli käsikirjalised dateeringud seintel, mis viitasid siin läbi aegade esinenud solistidele, ansamblitele, orkestritele, teatritruppidele. Suurepärase ja silmapaistva positsiooni oli vallutanud Estonian National Symphony Orchestra, mille juures kuupäevana kirjas 27.02.09. Pärast seekordset kontserti kirjutas oorkestri mänedžer Marko Metsaru ERSO juurde ka teise kuupäeva:06.02.18.

Järgmisel päeva hommik oli veel vaba ning viimaseks kontserdiks sõitsime paarsada kilomeetrit Vaikse ookeani ehk lääne suunas. Tee lookles võimsate kõrbemägede vahel, silma jäid hiiglaslikud tuulepargid. Tööpäeva lõpp tõi kaasa eriti pikad autorivid ja ummikud, mis meie poolt vaadatuna jäid õnneks vastassuunda. Pärast kiiret vahepeatust hotellis sõitsime veel paarkümmend minutit viimasesse kontserdipaika, Aliso Viejo esituskunstide keskusesse.

Aliso Viejo (hääldus hispaaniapäraselt aliso vieho) on linn Californias Orange’i ehk siis apelsinimaakonnas. Ka Aliso Viejo on väga noor linn, 1979. aastal hakati endise rantšo asukohale planeerima suuremat kogukonda, esimesed maatükid läksid müüki kolm aastat hiljem ning linna õigused sai Aliso Viejo alles 2001. aastal. Linna nimi pärineb hispaania keelest, tähendades vana leppa või vana mägivahtrat.

SOKA eraülikooli juurde kuuluv SOKA Performing Arts Center uhkeldab oma maailmatasemel akustikaga, mille lahenduse töötas välja akustik Yasuhisa Toyota (Nagata Acoustics’i omanik Tokyos), kes on üle maailma teinud enam kui 50 suurhoone akustilised lahendused, nende hulgas Walt Disney Concert Hall Los Angeleses, Suntory Hall Tokyos, samuti Helsingi Musiikkitalo, Sydney Ooperi kontserdisaali renoveerimisprojekti jpt.

SOKA esituskunstide keskus valmis aastal 2011, selles on 1032 istekohaga kolmetasandiline kontserdisaal, 180 istekohaga black-box’i-tüüpi teatrisaal ning mahukad riietusruumid esinejatele, mis on kõik varustatud eraldi puhke- ja duširuumidega, helikindlad prooviruumid, laoruumid, suurepärased audio-, video- ja valgustusvõimalused jne.

Keskusel päris oma orkestrit ei ole, mõned korrad hooaja jooksul käib seal esinemas Aliso Viejost 25 km kaugusel asuvas Costa Mesas resideeriv Pacific Symphony, lisaks sümfooniakontsertidele toimuvad saalis ka džässi-, kammer- jt kontserdid.

Proovi ja kontserdi vahel pakuti esinejatele black-box’is maitsvat sooja õhtusööki, mis tõi meelde samasuguse sooja vastuvõtu Aliso Viejos ka ERSO eelmise turnee ajal. Turnee viimase kontserdi avalooks oli Elleri “Kodumaine viis” ning Mendelssohni viiulikontserdile järgnes Dvořáki seitsmes sümfoonia. California kontsertidel oli orkestri eest taas Arvo Volmer, kes juhatas kokku viit turnee seitsmest kontserdist. Esimese lisapala, Sibeliuse “Kurva valsi” juhatas ta sisse väikese repliigiga, mainides, et kuna tegemist on turnee viimase kontserdiga, oleme pisut kurvad, kuid siiski õnnelikud. Teise lisapalana kõlas Brahmsi neljas ungari tants.

Viimane kontsert läheb alati pisut teistsuguse hingamisega, eriline on ka see, kuidas orkestrandid enne lavalt lahkumist oma puldinaabrit kallistavad – tänu ja rõõm ühiste pingutuste üle.

 

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on


Ka orkestri juhtkonna poolt oli muusikutele lõpetuseks väike vastuvõtt, tänusõnad õnnestunud turnee eest laususid nii ERSO juhatuse liige Kristjan Hallik, mänedžer Marko Metsaru kui dirigent Arvo Volmer. Probleeme ei teki, kui neid ei tekitata, oli üleüldine arvamus. Hea tuju ja rõõmsa meelega jätkus turnee lõpu tähistamine hotellis hommikutundideni.

“Kord iga pidu saab otsa, pillimehel otsa lõpeb ramm…,” kui tsiteerida Kukerpillide populaarse laulu “Pillimehe elu” sõnade autorit Henno Käod. Neljapäeva hommikul hingati kopsudesse sedapuhku viimast korda California sooja õhku, nahale lasti veel viimased päikesekiired ning algaski tee Los Angelese lennujaama ning sealt Frankfurdi kaudu koju Tallinnasse.

 

Kommenteeri: