ERSO HIINAS. 9. päev – ehk mis saab siis, kui kontserdipäeval puuduvad pillid, noodid ja esinemisriided

Kõik märgid viitavad sellele, et kontsert Wuhanis on ohus. Taolist olukorda on ju ennegi ERSO ajaloos ette tulnud – näiteks 1986. aastal Krasnojarskis –, et orkester koguneb hotellifuajeesse infotundi, kus teatatakse, et pagas pole kohale jõudnud ja hämmingus orkestrandid kutsutakse samasse kohta tagasi nädala pärast.

Tänapäeval nii lihtsalt alla ei anta. Korraldajad tihedas koostöös ERSO administratsiooniga panevad kõik rattad käima, et taastada kontserdiks vajalik arsenal – pillid, noodid ja esinemisriietus. Esimene aspekt on seekord kõige vähem valulik – korralikud instrumendid laenab ERSOle Wuhani konservatoorium. Kõik on rahul.

ERSO direktor Kristjan Hallik veedab üle kolme tunni muusikakooli lugemistoas noote printides. Kelle geniaalne mõte oli võtta igaks juhuks kogu noodimaterjal mälupulgal kaasa? Paberit kulub palju, sest näiteks ainuüksi pikoloflöödi noote on umbes 35 lehekülje jagu. Kokku rohkem kui kolm tuhat lehte kõikide pillide partiidega jõuavad proovisaali õigeks ajaks.


Erilise elevuse tekitab esinemisriiete valimine. Meestel on alati lihtsam – piisab särgi- ja püksinumbrist ning tellimus antakse korraldajatele üle. Naistele on proovimiseks saadetud kahte sorti rõivaid – pikk soonikkoes kleit ning sünteetiline plisseerseelik, mille juures tuleks kanda pitsilise kraega kampsikut. Esmapilgul on riided täiesti lavakõlblikud, kuid sellest hoolimata saab proovimisel palju nalja. Järgmine tunnike möödub improviseeritud moedemonstratsiooni tähe all. Soonikkleit igaühele ei sobi ja plisseerseelik muudab kõik naised ühtmoodi heinasaadudeks. Siiski võetakse olukorda huumoriga ning leidlikkusel ja fantaasial pole piire. Käiku lähevad isegi küünekäärid, et muuta kohmakas seelik vahvaks minikleidiks.  Kontserdimaja lavatagune laud on kui turulett valgete särkide, mustade sokkide ja sukkade, kinga- ja ketsikarpide virnade all. Ainus mure, et naistekingi nr 40 või meestesärke nr 48 Hiinas lihtsalt ei eksisteeri. Imekombel keegi rõivastest ilma ei jää. Üksteisele laenatakse musti saapaid ja jakke, sest matkasaapad seeliku all pole laval kõige meeldivam vaatepilt, keegi meestest tõmbab leidlikult mustad sokid valgete botaste peale.

Wuhani Qintai kontserdimaja on senistest esinemispaikadest kõige ilusam, maitsekam, uhkem ja avaram, lausa majesteetlik oma kuldsete nikerdatud seinte, külluslike lühtrite ja punasametiste istekohtadega, mille servad teenindaja ükshaaval enne kontserti läikima lööb. Sellesse kohta võiks rahulikult ilmuda kasvõi Hiina keiser ise koos oma saatjaskonnaga, et muusika nautimiseks rõdu keskloožis istet võtta. Kontserdisaali fuajee on moodne ja väga avar, nii et selle ühest otsast teise jalutamine võtab omajagu aega, maja klaasseintest õhkub jahedust. Kontserdimajja sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll, pidulik käekotike turvalindil mõjub kummaliselt. Põrandad läigivad, ekraanid ja reklaamid hiilgavad, inimesed kogunevad, lapsed ajavad üksteist taga. Saaliteenindajad korjavad saali sisenejatelt ära veepudeleid ja kilekotte, mille jaoks on saali uste juures spetsiaalne laud. Kohti on Wuhani kontserdisaalis 1600, millest suurem osa on kontserdi alguseks ka täitunud.

Orkester ilmub lavale maailma kõige loomulikumas olekus. Võõra silm ei taba esinemiskostüümide muutusest jälgegi: orkestri naised näevad välja tavapäraselt kaunid, ainult mehed meenutavad oma valgetes pluusides pisut üliõpilasorkestri kampa. Publikut läbivad aeg-ajalt keelavad punased laserkiired, peatudes kõigil, kes püüavad kontserti filmida või pildistada. Seekord proovin järele.

 

Kontserdile eelenenud melu pillide ja kostüümide ümber on üleliigsed pinged maha laadinud, luues omamoodi lõdvestunud oleku, mis sobib suurepäraselt muusikategemise seisundiks. Kuulamisega on selline lugu, et kui muusika huvitab, siis läheb see korduval kuulamisel järjest põnevamaks. Kõrv tabab aina enam detaile, väikeseid lõbusaid dialooge pillirühmade vahel, märkab, millistele pillidele on soolosid antud ning järjest enam saavad selgemaks helilooja taotlused. Põnev on avastada, kui vähe on muusikas jäetud juhuse hooleks. Taju võtab äraootava hoiaku – kuidas täna see või teine olukord laheneb? Millele Järvi rõhu asetab, kuidas mängijad reageerivad? Orkestri tavapärasest erinev asetus – esimene ja teine viiul istuvad üksteise vastas, mitte kõrvuti – tekitab omamoodi stereoefekti.

Nii nagu orkestrant püüab hoolitseda iga heli eest, mis tema pillist väljub, nii on publiku hulgas kuulajaid, kes püüavad iga kõlavat hetke enda omaks teha. Rõdu äärele on keskendunult nõjatunud neli arvatavasti muusikatudengit, kes meenutavad Estonia kontserdisaalis külgrõdu äärtel käsipõsakil kuulajaid. Enne kontserti nutitelefonis mõttetut mängu mänginud meesterahvas paneb orkestri lavale ilmudes mobiili taskusse ja kuulab terve esimese poole täiesti liikumatult. Südantsoojendav vaatepilt! Muidugi on ka teistsuguseid, rahutuid kuulajaid, aga neid on Wuhani soliidses saalis märksa vähem kui Dalianis.

Läheduses istub umbes paariaastane põnn, kes aeg-ajalt kõvasti oma mõtteid avaldades ja küpsiseid krõbistades siiski terve kahe  ja poole tunnise kontserdi vapralt vastu peab. Minu kõrval istuv kontserdi korraldaja teab rääkida, et Hiinas peavad lapsevanemad ülioluliseks anda lapsele varakult klassikalise muusika kuulamise kogemus. Põngerjaid on tänasel kontserdil taaskord väga palju ja tegelikult sobiks see seltskond paremini ERSO “Petja ja hundi“ või isegi beebikontserdi publikuks, kuid Hiinas lastekontserte vähemal naabri teada sageli ei toimu.

Wuhani kontsert on ERSO parim kontsert Hiinas. Oma rolli mängib siin kindlasti kontserdimaja kaunis saal ja superhea akustika. Artistile on vaja õiget atmosfääri ja tähelepanelikku publikut. Siin on need olemas. Kuid suur osa oli kontserdi õnnestumisel kindlasti ka sellele eelnenud lõbusal sebimisel riietega, mis tõstis adrenaliini taset, lõdvestades samas pingeid. Muusikutele ilmselt sobivad mängulised olukorrad, mis loovad vajaliku loomingulise õhkkonna. Triin Ruubeli soolod on kui pärlid. “She is perfect tonight,“ sosistab naaber pärast üht soololõiku ning tõlgib publiku hulgast kostuvaid kommentaare, kes räägivad omakeskis “Väga hea, väga hea!“.

Kontserdi korraldajate nahas poleks täna tahtnud olla, kuigi nende suureks kiituseks peab ütlema, et olukord lahenes lausa hiilgavalt. Pillid asendati, noodid trükiti, paari tunniga leiti 80 esinemiskostüümi. “Väga tubli lahendusi otsiv seltskond,“ on Kristjan Hallik korduvalt tunnustanud ERSOt võõrustavat kontserdikorraldustiimi. Tänasest päevast oleks võinud tulla fopaa, aga koorus hoopis midagi eriliselt inspireerivat.

Hiina foto- ja videomehed, kes on ERSO kogu külaskäigu viimse kui minutini üles filminud alates saabumisest lennujaama kuni ovatsioonideni kontserdisaalides, pole võimelised ERRi “AK“ kultuuriuudiseid varustama minutilise videokatkendiga.

 

Kommenteeri: