ERSO HIINAS. 5. päev – Pärdi muusika on nagu tai chi

Päeva esimeses pooles on kavas Eesti muusika esitlus Daliani kultuurimajas. Koht meenutab atmosfäärilt pisut Vene Draamateatrit Tallinnas, aga tegelikult käivad siin esinemas korralikud kollektiivid, sel hooajal on oodata näiteks Bonni Filharmoonikuid.

Eesti muusika esitlusele tuleb kohale sadakond roosades särkides muusikaõpilast ja kümmekond muusikaõpetajat. Ürituse peategelane on Kristjan Järvi, kelle ülesanne on tutvustada eesti muusikat, tema rahulik jutt tõlgitakse vahetult ja sõnaohtralt hiina keelde. Järvi alustab juurtest – räägib loodusest ja merest, folkmuusikast ja Ester Mägist.

Arvo Leiburi ja Mihkel Peäske esituses kuulatakse kõigepealt Ester Mägi “Eesti rahvaviise”. Kõne all on loomulikult Arvo Pärdi muusika, millega Järvi soovitab kindlasti kõigil tutvuda: “Pärdi muusika annab võimaluse sisevaatluseks, selles on õnnelik kurbus, mida võib nimetada lootuseks. Pärdi muusika on nagu tai chi,” väljendub Järvi kohalikele mõistetavalt. Triin Ruubel, Hanna-Liis Nahkur, Liis-Helena Väljamäe, Kaido Välja, Kadi Vilu, Rain Vilu, Indrek Leivategija,Mati Lukk ja Madis Metsamart esitavad Arvo Pärdi “Fratrese” allahindlust tegemata.

Kuuldused Hiina kontserdipublikust, kes kogu aeg ringi sagib, ei vasta siiani õnneks tõele. Kuulatakse väga tähelepanelikult ja näib, et ka siin suudab just Pärdi muusika inimesed eriti vaikselt kuulatama panna. Kontserdi lõpetab Räätsa keelpilliorkestrikontserdi rütmikas I osa.

Tuleb välja, et noormees, kes on terve esitluse aja nutitelefonis veetnud, jäädes korraks ainult Pärti kuulatama, on tegelikult selle aja jooksul kokku kogunud kohalviibijate küsimused ja esitab need nüüd Kristjan Järvile. Kõne all on erinevad teemad –  nõukogude okupatsioon (mis on Hiinas teatavasti tundlik teema), Kristjan Järvi vanus, eesti muusika depressiivsus ja laulev revolutsioon, viimane teema saab aplausi osaliseks. Pärast küsimuste-vastuste vooru tungleb hulk noori muusikaõpetajaid lava ees, et Euroopa klassikastaariga pilti teha.

Kõik esitlusel osalenud saavad kaasa ERSOt tuvustava hiinakeelse postkaardi, mis võetakse vastu kahe käega, aupaklikult. Taolisi toredaid väikeseid kultuurinüansse tabab siin sageli.

Õhtul toimub teine kontsert Daliani World Art Center´s, mis näeb välja kui mere äärde tornhoonete vahele maandunud kunstipärane ufo, eriti pimedas, kui põlevad värvilised lennurada meenutavad tulukesed.

Huvitav on see, et kui muidu iseloomustab hiina kultuuri lõputute reeglite jada (näiteks on lubatud tänasel kontserdil ette kanda vaid kaks lisapala kolme asemel), siis hiinlased ise pole kuigi punktuaalne rahvas. Kontserdi alguseks on täitunud umbes pool saali ja veel pool tundi hiljem voorib sisse kümnete kaupa hilinejaid, nii et kontserdi esimese poole lõpuks on 1600-kohaline saal juba peaaegu täis. Kohta nr 3 ei tasu rea ääre pealt otsida, sest kohanumbrid algavad siin rea keskelt.

Täna kõlab orkester kompaktsemalt, sidusamalt, enesekindlamalt, on tunda, et kava on rohkem sisse mängitud. Järvi juhatab peast, ilma partituurita, mis annab talle võimaluse keskenduda ainult loomingule. Ka lihtsakoelisematest populaarsetest valsikestest leiab Järvi armsaid detaile, mis muudab kuulamise huvitavaks ja omamoodi lõbusaks. Orkester on tema tundlik instrument.

Vaadates publikut tekib mõte, et muusika kuulamine ei sõltu niivõrd rahvusest, vaid kuulaja enda vastuvõtuvõimest, kuulamise lainepikkusele häälestumise valmidusest, millel pole rahvusega erilist pistmist. Nii nagu muusikud häälestavad oma instrumente enne kontserti, peab ka kuulaja häälestama end helide vastuvõtmise lainepikkusele. Mõnikord õnnestub see paremini, teinekord mitte. Ei saa öelda, et eestlased käituvad kontserdil nii ja hiinlased naa. Mõlema hulgas on kõiksuguseid kuulajaid, on vaikseid keskendujaid ja on ringinahistajaid. Eriti selgelt tuleb see esile laste puhul, keda on tänasel kontserdil palju. Väike tumedapäine 7-8-aastane väänik kuulab kolmveerand tundi liikumatult, samas kui isa tema kõrval ei suuda hetkekski oma nutitelefonist loobuda, toksides sinna väsimatult hieroglüüfiridu. Näha on, et saali esimestes ridades viibijad kuulavad pingsamalt, sest muusika jõuab sinna vahetult ja intensiivselt, aga viimaste ridade ja rõdupublik on rohkem hajevil, sest nii muusikast kui esituse visuaalsest küljest hajub teatud osa enne nendeni jõudmist. Üks asi eristab küll eestlasi ja hiinlasi – see on köhimine. Eestlane püüaks kontserdil iga hinna eest köha maha suruda või siis köhaga pigem kontserdile tulekust loobuda, aga hiinlane köhib vabalt ja kõlavalt, sest selles tegevuses pole midagi ebaviisakat. Üldjoontes publik naudib kontserti ja ettekandele tuleb lubatud kahe lisapala asemel siiski kõik kolm – Sibeliuse “Karjala süidi” viimane osa, tants Tšaikovski “Lumivalgekesest” ja tšaardaš “Luikede järvest”.

Filmimine ja pildistamine on kontserdi ajal keelatud ning saaliteenindajad käivad väsimatult ringi, sest ikka leidub keegi, kes ei suuda kiusatusele vastu panna.

Väsimus pärast kontserti on täiesti loomulik, kohvrid ja suuremad instrumendid laaditakse rekale ning saadetakse Pekingi poole teele, dirigent kiirustab lennukile. Orkester sõidab Pekingisse järgmisel päeval kiirrongiga.

Kommenteeri: