ERSO HIINAS. 4. päev – allegro vivace

Neljanda päeva õhtul antakse Hiina turnee esimene kontsert Daliani World Arts Center’s. Praegune kontserdireis erineb nii mõnestki eelmisest selle poolest, et ajakava pole vähemalt esialgu liiga tihe. Neljanda päeva hommikupoolik on vaba, andes võimaluse taastuda pikast reisist ja kuuetunnisest ajavahest põhjustatud väsimusest, ning hotellitubadest kostub sel hommikul pillihelisid. Kes ei harjuta, need seavad sammud Daliani linna peale, trotsides jätkuvalt jäist tuult ning hullumeelset liiklust. Näiteks ülekäigurajal teed ületades tuleb sõna otses mõttes auto ette astuda, sest vastasel korral võibki ootama jääda. Edasine on juba õnne asi.


ERSO kammerkoosseis koguneb hotelli fuajees kell 15.30, et sõita kontserdimajja ning harjutada kava, mida on plaanis esitada järgmisel päeval toimuval eesti muusika esitlusel. Proovid kulgevad intensiivselt, pannes aja kontserdimajas voolama eriliselt kiire tempoga. Pool tundi hiljem koguneb laval orkestrikoosseis, et anda viimane lihv “Luikede järve” kavale. Proovi ja kontserdi vahele jääb vähem kui tunnine paus.

Lavatagustes avarates ja väga hästi varustatud riietusruumides (igal muusikul on oma peeglilaud!) seatakse end kontserdiks korda ning kosutatakse keha puuviljade, saiakeste ja kohviga. Ersokate seltskond on heas tujus, väsimusemärke ega omavahelist disharmooniat ei paista, teemasid ja muljeid Hiina oludest jagub. Näidatakse Hiina valeraha, mille omanikuks võib Hiinas olles ülimalt lihtsalt saada ning võrreldakse seda päris sajasega. Õnneks pole ersokatest keegi veel petta saanud ja tuleb olla hoolas, et seda ka ei juhtuks.


Veerand tundi enne kontserdi algust käib publiku poolel sagimine. Saabuvatele kuulajatele jagatakse kavasid ja kuulutatakse valjuhäälditest hiina ja inglise keeles kontserdimaja reegleid – muuhulgas näiteks ka seda, et kontserdi ajal ei tohi saalis ringi liikuda. Kontserdile tulles enda sättimisega siin erilist vaeva ei nähta. Erinevalt Eestist ei anta Dalianis üleriideid garderoobi ja nii istubki publik saalis jopedes, paistab isegi tuttmütse. Publikuarvu on keeruline hinnata – umbes 1500-kohalisest saalist on täidetud kaks kolmandikku igas eas inimestega lastest kuni eakateni.

Enamus inimesi tegeleb enne kontserti oma mobiiltelefoniga, kuid kontserdi ajal õnneks seda massiliselt ei tähelda. Osades kontserdisaalides on sisse viidud kontrollisüsteem, et kui keegi publiku hulgast võtab kontserdi ajal välja mobiili, siis suunatakse sellele laserkiir, sundides niiviisi inimest oma kavatsetud tegevust lõpetama. Igaks juhuks ei hakka seda järgi kontrollima. Enne kontserti astuvad publiku ette kaks saaliteenindajat elektrooniliste siltidega. Kuna selgub, et mu naaber mõistab inglise keelt, siis selgub, et siltidel väljendub pildistamise keeld.


Ja ongi käes hetk, kui ERSO koguneb lavale oma 90-aastase ajaloo esimeseks kontserdiks Hiinas. Kontserdi juhatab sisse korraldajafirma esindaja kõne, mille sisu võib ainult aimata ja mida katkestavad publiku teravad lühikesed aplausid.

Daliani kontserdisaali, õigupoolest konverentsisaali lava ratastel seinad on teisaldatavad vastavalt sellele, kas laval toimub teatrietendus, kontsert või hoopis tantsuetendus. Lava on publiku nähtavuse mõttes sarnane Estonia kontserdisaaliga – esimeste ridade publik näeb ainult orkestri keelpillirühmi ja dirigenti, viimastes ridadades istujad kogu orkestrit.

ERSO kontserti alustab hoogne ja publikule tuttav, Hiina helilooja Huanzhi Li “Pidulik kevadavamäng”, kõrvalistuv meesterahvas ümiseb seda üsna julgelt kaasa. Arvo Pärdi “Swansongi” kuulavad inimesed hoolega, kuid Sibeliuse mõtliku „Toonela luige“ ajal on tunda väikest tähelepanu hajumist. Kui mõelda sellele, et publikuks on kontingent, kes arvatavasti satub sümfooniakontserdile üliharva ja mõnele on see ilmselt päris esimene kord, siis kuulab publik üllatavalt tähelepanelikult.  Eriti on seda tunda kontserdi teises pooles, kui kõlab Tšaikovski “Luikede järv” Kristjan Järvi seades. Nii mõnegi populaarse meloodia ajal käib saalist läbi äratundmiskahin ja publiku silmad on ainuüksi kinnitunud orkestri ilmekatele mängijatele ning dirigendile. Kristjan Järvi annab muusikale visuaalselt palju juurde – oma dirigeerimismetoodikas ei põlga ta ära ei väikesi hüppeid, kükke ega paari tantsusammugi, tuletades nõnda aeg-ajalt meelde, milleks see partituur esialgselt loodud on. Tema “Luikede järv” on kui sprinditempos pikamaajooks ja jääb ainult üle imetleda orkestrantide vastupidavust. Samas peegeldub muusikute nägudelt energia ja rõõm – omamoodi dialoog dirigendi ja muusikute vahel ning muusikutel omavahel, millest ainult nemad aru saavad – pilgud ja naeratused mahuvad tiheda nooditeksti vahele kenasti ära. Kõlavad mitmed imekaunid soolod kontsertmeister Triin Ruubeli esituses, mis pälvivad publikult tunnustava aplausi. Kuna saali akustika on suhtelisel kuiv, on publikuni kosta iga viimane kui noot. Kui eelmisel päeval oli kontrabassirühmal mure pillide pärast, siis kontserdi ajaks on nendega juba kohanetud. Ka kõige sügavamad noodid kõlavad suurepäraselt.

Kui alguses tunduvad aplausid lühemad kui Eestis kombeks, siis kontserdi lõpuks on ERSO Hiina publiku üles kütnud ja ettekandele tuleb lausa kolm lisapala – kõik lõppevad elavate aplauside, hüüete ja püstitõusmisega.

Esimene kontsert õnnestus ja selle tasuks ootab ERSOt vastuvõtt hotellis. Mitme tunni jooksul kantakse meile ette hõrgutavaid roogi. Eriti näib Eesti seltskond hindavat Hiina mereande, mis ilmselt alles samal hommikul Põhja-Hiina merest värskelt püütud. Vastuvõtu juurde kuuluvad korraldajatepoolsed tänusõnad ning kõned. Alles pärast südaööd raatsitakse pidulauast lahkuda, et puhkama minna.


Fotod: Karin Kopra, Meelis Vind.

Kommenteeri: