ERSO HIINAS. 3. päev – kontrabassivaba proov

Hommikusöök Hiina hotellis on kahtlemata teistsugune kui eurooplased harjunud on – ülimalt rikkalikud pikad lauad Hiina, Jaapani ja kes-teab-mis-maade toitudega, mis värskelt kohapeal kliendi soovi järgi kärmelt külalise silme all valmistatakse. Nii võib hommikuks süüa nii sushit, idamaist suppi, grill-liha kui ka mitmesuguseid tuntud ja tundmatuid lisandeid, mis esialgu silme eest kirjuks võtavad.

Soovijatele jätkub päev väikese linnaekskursiooniga, peamiselt kohalikku kaubanduspiikonda. Tuurijuhtideks on ERSO oma hiinlased – Pan Ye ja Xiaonan Nie, kes juhatavad ersokaid sujuvalt läbi kirju tänavarägastiku üsna kaootilise liikluse. Ristmikud on üldiselt reguleerimata ja autojuhil paistab alati eesõigus olevat. Käed lausa jäätuvad vileda tuule käes, mis paneb ka kõige karastunuma põhjamaalase lõdisema. Kesklinn on täis tipitud üüratuid kaubanduskeskusi – siit võib leida nii peeneid luksuskaubamärkide pakkujaid, keskmise hinnaklassiga marketeid kui ka 90ndate Kadaka turgu meenutavaid maa-aluseid kauplemispaiku, mis oma suuruses on hoomamatud. Isuäratavaid toidulette, kus on kaupa juurikatest, kuivatatud kaladest ja maiustustest kuni kohapeal valmistatavate hõrgutisteni – jagub nii kaugele, kui silm ulatub.


Kell 15 koguneb ERSO esimest korda, et alustada seda, milleks nii kaugele on sõidetud. Ees ootab esimene poov Daliani Kunstide Keskuses. Daliani Kunstide Keskus on modernne ja võimas hoone, mida piiravad igast küljest kõrghooned – neid leidub Dalianis rohkelt. Pompöössete fuajeede ja treppide kõrval tundub saal pigem väikese, tagasihoidliku ja traditsioonilisena.

Akustika seevastu on suhteliselt hea ja saali väga hästi kostuvad rohked soolod teevad “Luikede järve“ proovi nauditavaks. Dirigent Kristjan Järvi lendab talle omaselt kohale viimasel minutil peaaegu otse lennukilt ning kütab tuliste tempodega kontserdisaali kõleda ruumi kiiresti soojaks.




Kontserdireisil peab alati olema valmis suuremateks või väiksemateks üllatusteks, mis ei jää tulemata ka seekord. Kui väiksemad pillid, nagu viiul, vioola ja mõned puhkpillid, rändavad omanikuga truult kaasas, siis suuremad instrumendid – kontrabass, löökpillid ja harf – laenatakse muusikutele kasutamiseks kohapeal. Proovi alguses seisid kontabassirühma puldid kurvalt tühjad, sest mida polnud, need olid pillid. Huvitav on see, et ligi viie miljoni elanikuga Dalianis oma sümfooniaokestrit ei tegutse ja seega ei saanud kontrabasse laenutada, vaid need pidi ostma. Korraldaja polnud teadvustanud kõiki kvaliteetse kontrabassi omadusi ning muretses pillid, mis mängijates mitte ainult tõrksust ei tekitanud, vaid mida polnud veel proovi alguseks kokkugi pandud. Niisiis saab proovi esimeses pooles tunnistada, kuidas kohalik (ja mängijate tunnistuste kohaselt mitte kõige osavam) pillimeister pillidele keeli peale tõmbama hakkab.


Poov toimub sellest hoolimata Kristjan Järvi energilise oleku ja naljatoonis märkustega, nii et kui orkestri mänedžer Marko Metsaru teatab talle proovi keskel, et valmis on pool kontrabassi ja see ka esialgu veel ei mängi, siis ei lase dirigent ennast suurt häirida. Ju siis on hullematki juhtunud kui proov ilma ühe pillirühmata. Sedamööda kuidas meistrid toimetavad, saavad pillid siiski proovi lõpuks enam-vähem valmis ja orkestriga liituvad mängijad ühekaupa, etendades omamoodi tagurpidi “Lahkumissümfooniat“.

 

Kommenteeri: