ERSO HIINAS. 11. päev – kirss tordil

Ongi kätte jõudnud ERSO kontserdireisi viimane päev. Seljataga on lugematul hulgal kilomeetreid, neli linna ja neli kontserti. Ees on viimane etteaste – Shanghai Oriental Art Center’s.

Hommikul on mõni vaba tund selle imetabase ultramoodsa linna avastamiseks – jõeäärne avar promenaad, templid ja aiad, alternatiiviks ostlemine hotelli läheduses kulgeval lugematute poodide tänaval. Shanghais on spetsiaalne pillipoodide kvartal, mille poole mitmed orkestrandid oma sammud seavad ja kust ei lahkuta tühjade kätega. Siit leiab kvaliteetseid ja soodsaid instrumente.

Oriental Art Center on pisut kaardus klaasist fassaadiga kaasaegne ehitis. Maja ümbruses rohetab parginurk, kust kostub rõõmsat linnulaulu. Kontserdisaali lava taga ootavad orkestrit tavapärased “Brežnevi pakikesed” Snickersi, banaani ja Nescaféga.

ERSO on üks tõeliselt professionaalne seltskond. Uskumatu, aga selle üheteistkümne päeva jooksul pole mitte keegi veel hiljaks jäänud, kuhugi eksinud ega sisse maganud. Kõik sõidud, proovid ja kontserdid on toimunud kui kellavärk. Võib-olla on hommikuse täpsuse põhjuseks ka hiinakeelsed äratuskõned varasematel hommikutel. Võimalik, et inimesed on aja jooksul saanud teadlikuks oma piiridest, kes kui palju unetunde vajab, et kontserdipäeval vormis olla. Kokku tullakse alati heas töömeeleolus.

Kontrabassirühm on sellel  reisil kõige rohkem vatti saanud ja täna on bassimängijatel taas uued instrumendid –  need kehvemad. Üks pillidest pole aga transpordi vintsutustele vastu pidanud ja seetõttu peab rühm hakkama saama viie mängijaga. Kontrabass on küll suur, aga väga tundlik instrument, ei talu niiskust ega külma. Veidi action‘it ka tänase päeva vürtsiks – nimelt Kristjan Järvi autojuht eksib Shanghai tänavarägastikus ja proovi algus hilineb pool tundi, aga lõppkokkuvõtteks pole sellest midagi.

Põhjamaise luige kava on saanud täiusliku muusikalise vormi, sest tänaõhtust kontserti saadab mingi eriline emotsionaalsus või energialaeng. Kas siis sellest, et tegemist on tuuri viimase pingutusega ja et on natuke nagu kahju ka, et juba sai läbi, või on asi hoopis Kristjan Järvi heades sõnades enne kontserti: “See reis on olnud üks mu elu parimaid…, te olete palju parem orkester kui te ise arvate…, olete kõik väga toredad inimesed…, ma ei ole sellist orkestrit varem kohanud…” jne. Muusik on nagu iga teine töötaja, kes vajab aeg-ajalt tunnustust ja innustust ning lisaks sõrmeotsaga inspiratsiooni. Hiinas on seda küllaga.

Publik on istet võtnud umbes 1000-kohalises moodsas, õige natuke Jõhvi kontserdimaja meenutavas, kuid palju suuremas saalis. Osad kuulajad istuvad ka lava kohal rõdul näoga dirigendi poole. Pika peale harjub ära, et kontserdil palitut ära ei võeta, ju siis püütakse hoiduda garderoobijärjekordadest.

Sibeliuse ja Pärdi luikede helikeelel on mõnes mõttes veidi sarnane, mõlemad nagu juhataksid kuulaja distantsilt teeotsale ja siis lasevad kuulajal mõtte ise lõpuni mõelda. Hiina lood kõlavad nende kõrval lihtsalt ja siiralt, ütevad otse välja, mis neil öelda on. “Lihtne, nagu armastus olla võiks,” kirjeldab Järvi Tangi lugu “Armastus”, asetades rõhu lause viimasele sõnale. Ka täna on saalis palju lapsi, kelle reaktsioone on tore jälgida. Hoogsa tantsu peale hakkavad laste käed ja jalad iseenesest liikuma. Võib-olla ei peaks neid keelama?

Tundub, et orkester tunneb ennast Hiina kontserdilavadel koduselt, sest töösituatsioon on nende jaoks ju tegelikult tavapärane. Korralduslikul tööl on Hiinas rohkelt takistusi. Iga pisiasi on vaja mitmekordselt koordineerida ja paljudel tegevustel oleks justkui Hiina müür ees – meie harjumuspärast tööstiili segavad näiteks interneti piiratud kasutusvõimalused. Isegi siis, kui kolme korraldajaga on kokku lepitud, et kontserti võib pildistada, ilmub kaamerat välja võttes välgukiirusel keegi neljas, kes keelab selle kategooriliselt. Keelud ja reeglid on Hiinas a ja o.
Kontserdil viibib ka eestlasi. Eesti konsulaadi poliitiliste suhete nõunik Siiri Grabbi on koos abikaasaga ERSO Hiina tuurile aktiivselt kaasa elanud, kuulates ära tervelt kolm kontserti. Ta väljendab oma rahulolu ja oskab Hiina kohta rääkida palju huvitavaid asju, aga kahjuks on aeg piiratud.

ERSO Hiina kontserdireisi tordile asetab kirsi maailma üks kuulsaim nüüdishelilooja Tan Dun, kes on otsustanud täna Eesti orkestrit oma kohalolekuga austada. Tan Dun on nagu Hiina Arvo Pärt, kui nii võib võrrelda. “Fantastic!” ütleb ta silmade särades pärast kontserti Klassikaraadio mikrofoni sisse ning hiljem lubab ERSOga salvestama hakata. See on kahtlemata üks suurimaid tunnustusi, mille väikese põhjamaa orkester võib saada.

“Väsinud aga õnnelik” kõlab klišeena, aga sobib kontserdijärgset olukorda hästi iseloomustama. Bussid on ees, pikki hüvastijätukõnesid ei peeta, õnnitletakse-kallistatakse ja kiirelt korjatakse pillid-kotid kokku ning juba ongi seltskond jälle teel lennujaama poole. Ükskord lõppeb ka kõige lõputumana tunduv turvakontroll ja õhulend kodu poole võib alata.

Kommenteeri: