ERSO Ameerika ajakirjanduse peeglis (Arvustusi refereerib Virge Joamets, Muusika, jaanuar 2014)

Meie rahvusorkestri üliedukaks kujunenud kontserdireisist Uude Maailma on Eesti meedias juba palju juttu olnud. Üksikasjalikku ülevaadet võis näiteks lugeda 29. novembri Sirbist turnee kaasa teinud Maarja Kasema sulest. ERSO esinemised pälvisid ka Ameerika pressis oodatust-loodetust palju suuremat tähelepanu, siinkohal sellest hulgast mõned killud. 

Turnee algas nelja kontserdiga Neeme Järvi juhatusel Ameerika läänerannikul California osariigi uutes ja heades saalides. NeistStanfordi Bing Hall valmis alles 2013. aasta jaanuaris ning ERSOl oli au olla seal esimene professionaalne külalisorkester. Nii selle kui ka kohe järgmisena kõne alla tuleva Soka keskuse saali arhitekt on kõrgelt hinnatud Yasuhita Toyota (tema tööd on ka veel näiteks Los Angelese Walt Disney kontserdisaal, samuti Helsingi Musiikkitalo).

Gary Lemco, Peninsula Reviews, 3. nov. 2013: Selleks ajaks, kui Järvi lõpetas teise Sibeliuse lisapala, tulihingelise kaebelaulu “Andante festivo”, ei teadnud publik enam kas plaksutada, hõisata või istuda aukartlikus vaikuses. Sibeliuse Viienda sümfoonia tormiline vastuvõtt oli juba esile kutsunud esimese lisapala, populaarse “Kurva valsi”, mille jooksul Järvi ei pidanud peaaegu liigutamagi, et saada oma keelpillidelt kätte kõige hiilgavamaid nüansse ja astmelisi tekstuure. Eesti keelpillimängijate vaimustavalt ühtlast mängu oli kuulda ka avateoses “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, mis on armas (ja suhteliselt lühike) eleegia keelpillidele ja kellale. Kõik valitud teosed tundusid omavahel järjest enam sobivat selles Järvi peenelt lihvitud orkestris. Sibeliuse Viienda sümfooniaga kinnitas Järvi oma volitusi. Teos, mis on mõeldud ühe tohutu kihilise kaarena, kasvas orgaaniliselt alguse sarvemotiivist, mis juhtis sisse eestlaste särava vaserühma. Järvi žestikuleeris minimaalseid, et vallandada keelpillide pizzicato’de ja flöötide staccato’de võimsaid fraase. Teost lõpetavate “haamrilöökide” saatel tõusis Bing Halli publik selle titaani juhitud meisterlikku orkestrit üksmeelselt imetledes püsti.

Viimane kontsert läänerannikul enne pikka lendu riigi keskossa Iowa osariiki oli Aliso Viejo Soka keskuses.

Mark Swed, Los Angeles Times, 5. nov. 2013: Soka kontserdisaali akustika mõjus hinge kinni löövalt. See orkester uhkeldab suuremas osas innukate (ja kütkestavate) noorte muusikutega. Neile vastukaaluks on 76-aastane Järvi vana Eesti lõvi. Aastatega on Järvi tõlgendused muutunud tõsisemaks. Ta alustas Dvořákit määratu raskusega, mis oleks olnud ängistav, kui see ei oleks olnud nii mõjuv. Lüürilise teise teema algus mõjus nagu päikesetõus. Sibelius oli graniitselt grandioosne.

Juhuslikult esitasid sama sümfoonia nädal varem Disney kontserdisaalis Esa-Pekka Salonen ja Los Angelese Filharmoonikud. Need ettekanded olid absoluutselt erinevad. Salonen saavutas monumentaalsuse partituuri siseelu välja toomise ning liikuma paneva rütmilisusega. Järvi andis seda monumentaalsust edasi jõuliselt mägesid liigutades. Massiivsed helid hõõrdusid üksteise vastu nagu maavärinat tekitada üritavad tektoonilised laamad. Detailid ei kadunud täielikult. Oboed paistsid silma oma tugeva tämbriga. Kuid selle orkestri parimad on madalad pillid. Bassid olid võrratud, metsasarved lisasid kuldset sära. Lõpu selgelt piiritletud akordid ei tulnud ootamatult nagu Saloneni dirigeerimisel. Need olid pikad ja kindlad sümfoonilised haamrid, mis tagusid maa sisse vaiasid. Aga isegi sellest ei olnud neile eestlasile küllalt. Aplausi vastu võttes dirigeeris Järvi naljatledes ka publiku seast kostvaid braavohüüdeid.

ERSO, EFK ja dirigent Neeme Järvi Avery Fisher Halli laval proovi tegemas, 10.11.2013.

ERSO, EFK ja dirigent Neeme Järvi Avery Fisher Halli laval proovi tegemas, 10.11.2013. Foto Maarja Kasema.

ERSO turnee arvudes:

  • 15 kontserti ajavahemikul 30. okt. – 17. nov. Ameerika läänerannikust idarannikuni.
  • Kontserte juhatasid Neeme Järvi (7 korda), Nikolai Aleksejev (7), Anu Tali (1).

  • Solistid olid tšellistid Narek Hakhnazaryan või Silver Ainomäe. Ühel kontserdil oli kaastegev Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
  • Kavas: Dvořák – Tšellokontsert (esitati 12 korda), Tormis – Avamäng nr 2 (10), Sibelius – Sümfoonia nr 5 (7), Tšaikovski – Sümfoonia nr 5 (6), Brahms – Sümfoonia nr 2 (4), Pärt “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” (4), “In principio”, “Da pacem Domine”, Mozarti “Ave verum” (koos EFKga, 1 kord).

Loe edasi ajakirja Muusika jaanuarinumbrist.

http://www.ajakirimuusika.ee/#!erso-ameerika-ajakirjanduse-peeglis/c2na

Kommenteeri: