Rubriik ‘Main Blog’

ERSO HIINAS. 4. päev – allegro vivace

Neljanda päeva õhtul antakse Hiina turnee esimene kontsert Daliani World Arts Center’s. Praegune kontserdireis erineb nii mõnestki eelmisest selle poolest, et ajakava pole vähemalt esialgu liiga tihe. Neljanda päeva hommikupoolik on vaba, andes võimaluse taastuda pikast reisist ja kuuetunnisest ajavahest põhjustatud väsimusest, ning hotellitubadest kostub sel hommikul pillihelisid. Kes ei harjuta, need seavad sammud Daliani linna peale, trotsides jätkuvalt jäist tuult ning hullumeelset liiklust. Näiteks ülekäigurajal teed ületades tuleb sõna otses mõttes auto ette astuda, sest vastasel korral võibki ootama jääda. Edasine on juba õnne asi.


ERSO kammerkoosseis koguneb hotelli fuajees kell 15.30, et sõita kontserdimajja ning harjutada kava, mida on plaanis esitada järgmisel päeval toimuval eesti muusika esitlusel. Proovid kulgevad intensiivselt, pannes aja kontserdimajas voolama eriliselt kiire tempoga. Pool tundi hiljem koguneb laval orkestrikoosseis, et anda viimane lihv “Luikede järve” kavale. Proovi ja kontserdi vahele jääb vähem kui tunnine paus.

Lavatagustes avarates ja väga hästi varustatud riietusruumides (igal muusikul on oma peeglilaud!) seatakse end kontserdiks korda ning kosutatakse keha puuviljade, saiakeste ja kohviga. Ersokate seltskond on heas tujus, väsimusemärke ega omavahelist disharmooniat ei paista, teemasid ja muljeid Hiina oludest jagub. Näidatakse Hiina valeraha, mille omanikuks võib Hiinas olles ülimalt lihtsalt saada ning võrreldakse seda päris sajasega. Õnneks pole ersokatest keegi veel petta saanud ja tuleb olla hoolas, et seda ka ei juhtuks.


Veerand tundi enne kontserdi algust käib publiku poolel sagimine. Saabuvatele kuulajatele jagatakse kavasid ja kuulutatakse valjuhäälditest hiina ja inglise keeles kontserdimaja reegleid – muuhulgas näiteks ka seda, et kontserdi ajal ei tohi saalis ringi liikuda. Kontserdile tulles enda sättimisega siin erilist vaeva ei nähta. Erinevalt Eestist ei anta Dalianis üleriideid garderoobi ja nii istubki publik saalis jopedes, paistab isegi tuttmütse. Publikuarvu on keeruline hinnata – umbes 1500-kohalisest saalist on täidetud kaks kolmandikku igas eas inimestega lastest kuni eakateni.

Enamus inimesi tegeleb enne kontserti oma mobiiltelefoniga, kuid kontserdi ajal õnneks seda massiliselt ei tähelda. Osades kontserdisaalides on sisse viidud kontrollisüsteem, et kui keegi publiku hulgast võtab kontserdi ajal välja mobiili, siis suunatakse sellele laserkiir, sundides niiviisi inimest oma kavatsetud tegevust lõpetama. Igaks juhuks ei hakka seda järgi kontrollima. Enne kontserti astuvad publiku ette kaks saaliteenindajat elektrooniliste siltidega. Kuna selgub, et mu naaber mõistab inglise keelt, siis selgub, et siltidel väljendub pildistamise keeld.


Ja ongi käes hetk, kui ERSO koguneb lavale oma 90-aastase ajaloo esimeseks kontserdiks Hiinas. Kontserdi juhatab sisse korraldajafirma esindaja kõne, mille sisu võib ainult aimata ja mida katkestavad publiku teravad lühikesed aplausid.

Daliani kontserdisaali, õigupoolest konverentsisaali lava ratastel seinad on teisaldatavad vastavalt sellele, kas laval toimub teatrietendus, kontsert või hoopis tantsuetendus. Lava on publiku nähtavuse mõttes sarnane Estonia kontserdisaaliga – esimeste ridade publik näeb ainult orkestri keelpillirühmi ja dirigenti, viimastes ridadades istujad kogu orkestrit.

ERSO kontserti alustab hoogne ja publikule tuttav, Hiina helilooja Huanzhi Li “Pidulik kevadavamäng”, kõrvalistuv meesterahvas ümiseb seda üsna julgelt kaasa. Arvo Pärdi “Swansongi” kuulavad inimesed hoolega, kuid Sibeliuse mõtliku „Toonela luige“ ajal on tunda väikest tähelepanu hajumist. Kui mõelda sellele, et publikuks on kontingent, kes arvatavasti satub sümfooniakontserdile üliharva ja mõnele on see ilmselt päris esimene kord, siis kuulab publik üllatavalt tähelepanelikult.  Eriti on seda tunda kontserdi teises pooles, kui kõlab Tšaikovski “Luikede järv” Kristjan Järvi seades. Nii mõnegi populaarse meloodia ajal käib saalist läbi äratundmiskahin ja publiku silmad on ainuüksi kinnitunud orkestri ilmekatele mängijatele ning dirigendile. Kristjan Järvi annab muusikale visuaalselt palju juurde – oma dirigeerimismetoodikas ei põlga ta ära ei väikesi hüppeid, kükke ega paari tantsusammugi, tuletades nõnda aeg-ajalt meelde, milleks see partituur esialgselt loodud on. Tema “Luikede järv” on kui sprinditempos pikamaajooks ja jääb ainult üle imetleda orkestrantide vastupidavust. Samas peegeldub muusikute nägudelt energia ja rõõm – omamoodi dialoog dirigendi ja muusikute vahel ning muusikutel omavahel, millest ainult nemad aru saavad – pilgud ja naeratused mahuvad tiheda nooditeksti vahele kenasti ära. Kõlavad mitmed imekaunid soolod kontsertmeister Triin Ruubeli esituses, mis pälvivad publikult tunnustava aplausi. Kuna saali akustika on suhtelisel kuiv, on publikuni kosta iga viimane kui noot. Kui eelmisel päeval oli kontrabassirühmal mure pillide pärast, siis kontserdi ajaks on nendega juba kohanetud. Ka kõige sügavamad noodid kõlavad suurepäraselt.

Kui alguses tunduvad aplausid lühemad kui Eestis kombeks, siis kontserdi lõpuks on ERSO Hiina publiku üles kütnud ja ettekandele tuleb lausa kolm lisapala – kõik lõppevad elavate aplauside, hüüete ja püstitõusmisega.

Esimene kontsert õnnestus ja selle tasuks ootab ERSOt vastuvõtt hotellis. Mitme tunni jooksul kantakse meile ette hõrgutavaid roogi. Eriti näib Eesti seltskond hindavat Hiina mereande, mis ilmselt alles samal hommikul Põhja-Hiina merest värskelt püütud. Vastuvõtu juurde kuuluvad korraldajatepoolsed tänusõnad ning kõned. Alles pärast südaööd raatsitakse pidulauast lahkuda, et puhkama minna.


Fotod: Karin Kopra, Meelis Vind.

ERSO HIINAS. 3. päev – kontrabassivaba proov

Hommikusöök Hiina hotellis on kahtlemata teistsugune kui eurooplased harjunud on – ülimalt rikkalikud pikad lauad Hiina, Jaapani ja kes-teab-mis-maade toitudega, mis värskelt kohapeal kliendi soovi järgi kärmelt külalise silme all valmistatakse. Nii võib hommikuks süüa nii sushit, idamaist suppi, grill-liha kui ka mitmesuguseid tuntud ja tundmatuid lisandeid, mis esialgu silme eest kirjuks võtavad.

Soovijatele jätkub päev väikese linnaekskursiooniga, peamiselt kohalikku kaubanduspiikonda. Tuurijuhtideks on ERSO oma hiinlased – Pan Ye ja Xiaonan Nie, kes juhatavad ersokaid sujuvalt läbi kirju tänavarägastiku üsna kaootilise liikluse. Ristmikud on üldiselt reguleerimata ja autojuhil paistab alati eesõigus olevat. Käed lausa jäätuvad vileda tuule käes, mis paneb ka kõige karastunuma põhjamaalase lõdisema. Kesklinn on täis tipitud üüratuid kaubanduskeskusi – siit võib leida nii peeneid luksuskaubamärkide pakkujaid, keskmise hinnaklassiga marketeid kui ka 90ndate Kadaka turgu meenutavaid maa-aluseid kauplemispaiku, mis oma suuruses on hoomamatud. Isuäratavaid toidulette, kus on kaupa juurikatest, kuivatatud kaladest ja maiustustest kuni kohapeal valmistatavate hõrgutisteni – jagub nii kaugele, kui silm ulatub.


Kell 15 koguneb ERSO esimest korda, et alustada seda, milleks nii kaugele on sõidetud. Ees ootab esimene poov Daliani Kunstide Keskuses. Daliani Kunstide Keskus on modernne ja võimas hoone, mida piiravad igast küljest kõrghooned – neid leidub Dalianis rohkelt. Pompöössete fuajeede ja treppide kõrval tundub saal pigem väikese, tagasihoidliku ja traditsioonilisena.

Akustika seevastu on suhteliselt hea ja saali väga hästi kostuvad rohked soolod teevad “Luikede järve“ proovi nauditavaks. Dirigent Kristjan Järvi lendab talle omaselt kohale viimasel minutil peaaegu otse lennukilt ning kütab tuliste tempodega kontserdisaali kõleda ruumi kiiresti soojaks.




Kontserdireisil peab alati olema valmis suuremateks või väiksemateks üllatusteks, mis ei jää tulemata ka seekord. Kui väiksemad pillid, nagu viiul, vioola ja mõned puhkpillid, rändavad omanikuga truult kaasas, siis suuremad instrumendid – kontrabass, löökpillid ja harf – laenatakse muusikutele kasutamiseks kohapeal. Proovi alguses seisid kontabassirühma puldid kurvalt tühjad, sest mida polnud, need olid pillid. Huvitav on see, et ligi viie miljoni elanikuga Dalianis oma sümfooniaokestrit ei tegutse ja seega ei saanud kontrabasse laenutada, vaid need pidi ostma. Korraldaja polnud teadvustanud kõiki kvaliteetse kontrabassi omadusi ning muretses pillid, mis mängijates mitte ainult tõrksust ei tekitanud, vaid mida polnud veel proovi alguseks kokkugi pandud. Niisiis saab proovi esimeses pooles tunnistada, kuidas kohalik (ja mängijate tunnistuste kohaselt mitte kõige osavam) pillimeister pillidele keeli peale tõmbama hakkab.


Poov toimub sellest hoolimata Kristjan Järvi energilise oleku ja naljatoonis märkustega, nii et kui orkestri mänedžer Marko Metsaru teatab talle proovi keskel, et valmis on pool kontrabassi ja see ka esialgu veel ei mängi, siis ei lase dirigent ennast suurt häirida. Ju siis on hullematki juhtunud kui proov ilma ühe pillirühmata. Sedamööda kuidas meistrid toimetavad, saavad pillid siiski proovi lõpuks enam-vähem valmis ja orkestriga liituvad mängijad ühekaupa, etendades omamoodi tagurpidi “Lahkumissümfooniat“.

 

ERSO HIINAS. Esimesed päevad – kulgedes

12. detsembri hommik Tallinna lennujaamas. ERSOt ootab ees 24 tundi rännakut Tallinnast läbi Moskva ja Shanghai lõppsihtpunkti Daliani, kus antakse turnee kaks esimest kontserti. Ilmnevad mõned reisiebameeldivused, mis turnee seisukohalt on väikesed, kuid ees ootava pika teekonna mugavuse huvides suured – lubatud kahe käsipagasiühiku asemel võib pardale võtta vaid ühe. Seega möödub Hiina reisi esimene pooltund palavikulises ümberpakkimise meeleolus.

Õhusõidu kestvus Tallinnast Moskvasse on pea olematu võrreldes pika passimisega üllatavalt inimtühjas Šeremetjevo lennujaamas, kus Shanghai lennu ootamisele kulub ligi seitse jõudetundi.
Hiiglaslik Aerofloti lennumasin Boeing 777 kulgeb läbi õhu sujuvalt ja vaikselt ning pardateenindus on suurepärane. Reisijaid kostitatakse mitmel korral, kusjuures hommikusöögiks äratatakse unine seltskond üles Eesti aja järgi kell 2 öösel. Kui lennuk ERSOga maandub Shanghais, on päike juba kõrgel taevas. Esialgu ei paista Hiina omapära kusagil – anonüümne suur lennujaam, kus tuleb läbida mitu tüütut turvakontrolli, et pääseda paaritunnisele õhusõidule Daliani. Kui Shanghai ilm pakub põhjamaa elanikele +12 kraadi näol meeldivat sooja, siis Dalianis tervitavad muusikuid miinuskraadid, mis jäise tuulega justkui mitmekordistuvad. Soojendavalt mõjub kaunis lillesülem, millega Eesti orkester vastu võetakse.

Bussisõit meie hotelli (Dalian Nikko International Hotel) kestab tipptunni sagimises poole tunni asemel kaks tundi, kuid rohkem kui ööpäevane kulgemine saab korvatud väga meeldivate elutingimustega Daliani kesklinna kõrghoones ning rändajad võivad minna õnneks päris pikale väljateenitud puhkusele.

 

Täna, volbriõhtul juhatab Šostakovitši VIII sümfooniat Daniel Raiskin

Dirigent Aleksandr Vedernikovi haigestumise tõttu juhatab 30. aprilli kontserti “Šostakovitš“ ERSOga varem mitmeid edukaid kontserte andnud Daniel Raiskin, kes on Saksamaal Koblenzis tegutseva Staatsorchester Rheinische Philharmonie ja Poolas Łódźi filharmooniaorkestri peadirigent. Viimati oli Daniel Raiskin ERSO ees kaks aastat tagasi, kui kuulajateni jõudis võrratu kava Ameerika muusikast. Toomas Velmet kiitis kontserdiarvustuses Raiskini nüüdismuusikanärvi, nimetades kogu esitust säravaks ja vaimustavaks.

Daniel Raiskin: “Muljed orkestrist on väga positiivsed, see on kohtumine vanade heade sõpradega ja mul on selle üle väga hea meel. Vabasid nädalaid on mul üliharva ja praegune olukord on tõesti õnnelik juhus. Šostakovitši VIII sümfooniat olen korduvalt juhatanud, aga praegu teeb olukorra eriliseks see, et Tallinn ja siinsed muusikud on Šostakovitši muusikaga tihedalt seotud. Me mõistame üksteist ja me räägime samas keeles.“

Kontserdi avateoseks on Mozarti 24. klaverikontsert, kus solistiks on Irina Zahharenkova. Tema kogemustepagasis on rohkelt rahvusvaheliste konkursside võite ning esinemisi nii soolokontsertidega kui erinevate orkestrite ees. Irina Zahharenkova on korduvalt esinenud ka koos Daniel Raiskiniga.

Irina Zahharenkova ja Daniel Raiskin proovis 29. aprillil 2015.

Irina Zahharenkova ja Daniel Raiskin proovis 29. aprillil 2015.

Puhkpillimängijad sekundeerivad seekord solist Irina Zahharenkovale orkestri esireas.

Puhkpillimängijad sekundeerivad seekord solist Irina Zahharenkovale orkestri esireas.

ERSO kontsertmeister Arvo Leibur enne proovi orkestrit häälestamas.

ERSO kontsertmeister Arvo Leibur enne proovi orkestrit häälestamas.

Solist Irina Zahharenkova.

Solist Irina Zahharenkova.

Estonia kontserdisaalis lihvitakse esitusküpseks Eesti heliloojate värviküllast uudisloomingut

Juba homme, 10. aprillil esitleb Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eesti heliloojate värskeimaid teoseid kontserdil HEA EESTI ASI. 

Heida pilk eilsele tempokale päevale proovisaali! Vaata videot:

Reedel, 10. aprillil 2015 kell 19 Estonia kontserdisaalis

HEA EESTI ASI
Sarja GURMEE V kontsert

Jakob Juhkam. Kollaaž “Esimene” (2015, esiettekanne)
Tatjana Kozlova-Johannes. “Tule süütamine” sümfooniaorkestrile (2015, esiettekanne)
Meelis Vind. “Früügia maastikud” sümfooniaorkestrile (2015, esiettekanne)
Kristo Matson. “Kaotatud ruum” orelile ja sümfooniaorkestrile (2015, esiettekanne)
Riho Esko Maimets. Akordionikontsert (2015, esiettekanne)
Tõnu Kõrvits. “Vaiksed laulud” bassklarnetile ja sümfooniaorkestrile (2015, pühendatud Meelis Vindile, esiettekanne)

Meelis Vind (bassklarnet)
Henri Zibo (akordion)
Aare-Paul Lattik (orel)
Jakob Juhkam (elektroonika)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent TAAVI KULL

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Info ja piletid:
erso@erso.ee
Tel: 6147788