Rubriik ‘Main Blog’

ERSO HIINAS. 8. päev – Zàijiàn Peking, Nǐ hǎo, Wuhan!

Rong kihutab kiirusega kolmsada kilomeetrit tunnis Pekingist Wuhani poole, akna taga vaid läbitungimatu valge sein mõne lühikese selginemishetkega. Umbes 1200 kilomeetri ja viie tunni jooksul ei muutu suurt midagi. Aeg-ajalt vilksatab mööda mõni kummituslik küla paksu sudu sees või rohetav põllulapp. Tundub, et kogu Hiina 1,3 miljardiline elanikkond elab ainult suurlinnades, kõrgetes pliiatspeenikestes tornmajades või viiekordsetes paneelmajades. Maakohad on kohati justkui inimtühjad.

Ilmaga ERSOl üldse ei vea. Wuhanis võtab orkestri vastu endiselt udune ilm, mõned soojakraadid on küll lisandunud, aga vihma ladistab kui oavarrest. Bussiaknad tõmbuvad kiirelt uduseks ja pooleteisttunnisel sõidul läbi linna on akna taga esindatud kõik hallid varjundid. Liiklus on umbes sama hullumeelne kui Dalianis, tundub, et eesõigus on sellel, kes kõvemini tuututab. Tekib olukord, kus kiirabiauto püüab teed rajada, kuid keegi ei paista selle pärast muretsevat. Teekond Pekingist Wuhani majutuspaika kestab kokku üheksa tundi – nii et korralik tööpäev.

Wuhani hotell Holiday Inn Riverside on kui euroopalik ilmutus, mis kõrgub laia Yangtze jõe kaldal. Hotellitoa kardinaid eest tõmmates avaneb sudune vaade rahulikule jõele ja vaid õrnalt aimatavale pikale sillale. Mõni aeg tagasi sai üle jõe ainult praamidega, mis ka praegu vilkalt edasi-tagasi sõeluvad.

Pisut küünitades võib näha Wuhani peamist vaatamisväärsust – iidset budistlikku templikompleksi. Tempel on kui rahu ja roheluse oaas kiirustavas kaasaegses linnasaginas. Koos meie luksuliku ja moodsa hotelliga moodustab tempel toreda arhitektuuriansambli.




Päeva pommuudis puudutab ERSO pagasit – selgub, et eile õhtul Pekingist teele asuma reka pillide ja kohvritega pole sudu tõttu veel teekonda alustanudki. Mõni aeg hiljem saabub lohutav sõnum, et sõiduk kalli kraamiga on suduvangist pääsenud, kuid rõõm on enneaegne, sest salakaval sudu laiub taaskord üle maanteede, tekitades tohutu liiklusummiku. Tuleb olukorraga leppida ja väljapääsu otsima hakata. Kontsert Wuhanis toimub alles järgmisel õhtul, seega tundub, et aega on küllalt ja paanikaks pole põhjust. Kuid mida lähemale järgmine päev jõuab, seda tõsisemaks olukord muutub.

Õhtu on siiski rahulik, kogunetakse seltskondadesse ning otsitakse midagi hamba alla. Hiinas ei pruugi see alati lihtsalt õnnestuda, sest rikkalikust menüüst ei leia midagi tuttavlikku. Klienditeenindaja abivahend turistide soovide välja selgitamisel on heliga tõlkimise äpp. Kui sinna sisse fish öelda, siis juhatatakse näljane klient suure akvaariumi juurde, kus ujub umbes 10 sorti suuremaid ja väiksemaid kalu. Ükski päev ei möödu siin ilma väikese kultuurišokita.

 

Kontsert Wuhanis toimus vaatamata sellele, et orkestri pagasiauto jäi nootide, pillide ja esinemisriietega suduvangi

Eesti esindusorkestri uskumatuid seiklusi Hiinas vahendab ERR.

ERSO on Hiina turneel peale kiiduavalduste vastuvõtmise pidanud lahendama ka ootamatuid olukordi. Näiteks pidi Eesti esindusorkester oma instrumendid laenama kohalikelt muusikutelt.
Turnee eelviimane kontsert toimus 20. detsembril Wuhanis, liiklus linna suunal oli aga sudu tõttu peaaegu seiskunud. Orkester ja väiksemad pillid jõudsid rongiga esinemispaika. Kohale ei jõudnud aga noodid, suuremad instrumendid ja kostüümid, mis jäid veoautoga tee peale.
Kristjan Hallik selgitas “Aktuaalsele kaamerale,” et kuigi kogu noodimaterjal oli neil mälupulga peal kaasas, siis oli vaja leida Wuhanist võimalus need kvaliteetselt välja printida. “Kogu kontserdijagu noote kogu orkestrile on päris suur maht,” kinnitas ERSO direktor ja ütles, et kõige enam elevust tekitas aga esinemisrõivaste otsimine. “Mehed said praegu kõik kätte – valged pluusid ja mustad püksid – ja naised ka esinemisrõivad, aga kingi me veel ootame,” ütles ta.

Vaata uudist “Aktuaalsest kaamerast” (alates 17:19)
http://etv.err.ee/…/8e12956b-42f3-4945-bf…/aktuaalne-kaamera

ERSO HIINAS. 7. päev – palju õnne, ERSO!

Kui viiuldaja Hugo Schütz ja tema kaks kolleegi 18. detsembil 1926 Pika tänava raadiostuudios mikrofoni ees istet võtsid, siis poleks neist keegi ka oma kõige julgemates unistustes ette näinud, et täpselt 90 aastat hiljem saabub neist alguse saanud 80-liikmeline Eesti rahvusorkester Pekingi Keelatud Linna ning esitleb seal maailmakuulsa Eesti helilooja loomingut. Hetk on ajalooline.

Peking tervitab sünnipäevalast suduse hommikupoolikuga, mis on vaba, et minna imetlema siinset peamist vaatamisväärsust, Keelatud Linna – paika, kus elutseb tuhandete aastate pikkune Hiina keisrite traditsiooon – teha sisseoste elavatel siidi- ja pärliturgudel ning maitsta kuulsat Pekingi parti. Pekingi südalinn on rahvarohke, kuid liiklus reguleeritum kui Dalianis. Linnapildis on sõbralikult kõrvuti vana väike ülespidi keerduvate katusenurkadega majake ning hiiglaslik kaasaegne klaasist koloss. Pekingis on mugav ja odav sõiduvahend metroo, mille üheotsapilet maksab 3 jüaani ehk umbes 40 senti. Metroosse pääsemiseks peab läbima turvakontrolli, sest mitmesugused esemed (muuhulgas ka näiteks kirves) on keelatud. ERSO muusikute Pan Ye ja Xiaonan Nie sappa haakudes on Pekingis lihtne liigelda.

16.30 ootab hotelli ees kolm ERSO bussi, et minna Keelatud Linna kontserdisaali. Sõidul tekivad ka mõned viivitused, sest müüri ja kanaliga piiratud Keelatud Linna alale pole suurtel sõiduvahenditel igast küljest lähenemine lubatud. Sisenemine võtab samuti aega, sest läbi viiakse järjekordne turvakontroll. Pass peab Hiinas olema kogu aeg käepärast. Lühike jalutuskäik läbi hämara Zhongshani pargi lõhnavate okaspuusalude viib väikese kõrvalekaldega lõpuks kontserdimaja esinejate ukseni. Hiina iidsete keisrite hiilgeaegu siin esialgu ei paista. Lavatagused ruumid on suhteliselt väikesed ja askeetlikud ning tualettruum meenutab pigem üht teist ajastut. Kitsas koridoris on fotod siin esinenud kuulsustest: Yo-Yo Ma, Richard Galliano, Salzburgi Mozarteumi orkester, Stuttgardi kammerorkester, Freiburgi barokkorkester jpt. Päris tore on asuda sellesse ritta.


Keelatud Linna kontserdisaal on uhke ja avar, traditsioonilises, pigem konservatiivses stiilis, 1400 kohaga. Lava kohal kõrguvate orelivilede alla on tõmmatud punane reklaam, mis meenutab pigem loosungit ja ERSO logo nendes toonides on kuidagi harjumatu. Orkester tunneb end ilusal avaral laval koduselt, sundimatult võetakse sisse oma kohad ning lühike proov Kristjan Järvi käe all võib alata.




Kontserdile eelnev tunnike möödub esinejatel sättides, väikest ampsu ja kohvi võttes ning korraldajatel viimaseid pisiasju jooksuga joonde ajades. Hiinlastega asju ajades on täiesti aktsepteeritav tõsta oma häält, olles konkreetne, sest siis on nende jaoks mõistetav, et asi on tähtis.

Võrreldes hotellide või ärihoonetega tunduvad kontserdimajad siin suhteliselt väikesed. Pekingi Keelatud Linna kontserdisaali fuajee on ilus, küllalt maitsekas, hästi valgustatud, kuid mitte liialt suur. Kella 19 ajal hakkab rahvas kogunema, pildistab sissekäigu lähedusse tõmmatud suure ekraani ees, kus muuhulgas jookseb ERSO reklaam, haarab kaasa kavalehe, käib lihtsas puhvetis, uurib brožüüre ja CD-plaatide letti.

Kontserdi algul kõlavad täpselt samad manitsused nagu Dalianis, vaid nätsunärimise ja kilekottide saali toomise keeld on midagi uut. Koht on igal juhul pidulikum kui eelmine. Ja meeldiv on see, et muusika kõlamise ajal hilinejaid saali ei lasta, ainult aplauside ajal.

Saali ühes parima nähtavusega reas istub suurem hulk heledamate peadega külalisi – nende hulgas ka Eesti suursaadik Hiinas Marten Kokk koos abikaasaga ning saatkonna töötajad oma peredega. Publik on Dalianiga sarnane. Saadiku sõnad kinnitavad, et siin leidub väga erineva kuulamiskogemusega inimesi. Kindlasti on hulk neid, kes on klassikalise muusikaga kursis, teavad, kuidas kontserdil käituda ja kuidas muusikat nautida. Palju on ka neid, kes pole arvatavasti mitte kunagi Euroopa klassikalise muusikaga kokku puutunud. Kõige vaiksemate pauside ajal kostavad mobiilisõnumite helid. Olgu peale, ka Eestis möödub vaid mõni üksik kontsert ilma ühegi mobiilihelinata. Hiinlased armastavad kõnesid ja nii eelneb ka tänasele kontserdile mitu sõnavõttu. Ühe neist teeb Eesti suursaadik, kel on hea meel, et Eesti muusikud viimasel ajal nõnda sageli Hiina kuulsaimasse kontserdimajja satuvad. Suurema kuulamiskogemusega muusikasõbrale võib tunduda täiesti arusaamatu, kuidas saab nutitelefonis toimuv olla huvitavam kui see, mis parajasti laval toimub …

Taaskord sirutab toonela luik tiibu, harfihelide saatel libiseb üle lava valge luik, algab lõputu võitlus hea ja kurja vahel, ballikülalised esitlevad võõramaa tantse ja prints järgneb oma kättesaamatule unistusele. Viiuldajate sõrmed liiguvad kujuteldamatu kiirusega, puhkpillisoolod kõlavad korraliku akustikaga saalis lausa hiilgavalt. Kontrabassirühm silmnähtavalt mõnuleb Pekingi sümfooniaorkestrilt laenatud uutel pillidel. Luige-kava on nüüd päris küpseks saanud, orkester tegutseb kui terviklik meeskond, olles end imetlusväärse kontsentreeritusega pingutuseks kokku võtnud. Tundub, et publik usub neid. Ovatsioonid ja lisapalad kõlavad ka sel korral.

Buss kaldub hotellitrajektoorilt kõrvale ja viib veidi väsinud muusikute seltskonna hoopis söögikohta, kus on kaetud traditsiooniliselt rikkalikud õhtusöögilauad. Ikkagi sünnipäev ju! Ja kui Hugo Schützi trio ei võinud ette näha esinemist tuhandete kilomeetrite kaugusel kodumaast, siis veelgi vähem võisid nad uskuda, et sama seltskond istub koos ümmarguste laudade ääres ja õngitseb sõbralikult kordamööda puljongi seest kanakoibi, krõmpsutab (arvatavasti) konnakoibi, maitseb tumerohelist kanamuna ja püüab pulkadega pähkleid. Meeleolukal sünnipäevasöömaajal võetakse isegi laul üles.

Fotod: Karin Kopra ja Meelis Vind.

ERSO HIINAS. 6. päev – teekond läbi sudu

Kell 10.50 Dalian-Pekingi kiirrongis Panjini nimelise asula läheduses.

Rong tuhiseb üle lumiste-härmas ja suduste lagendike, mööda väikestest Lasnamäge meenutavatest linnadest ja küladest. Tabloo järgi on kiirus vaid 243 km/h. Jätsime hüvasti Daliani uhke hotelli ja mõnusalt mitmekesise hommikusöögilauaga järjest valjeneva ja lõputult korduva “Jingle Bells’i” saatel.

Kuidas ka ei püüa, Hiina maastikus ei leia praegusel aastaajal midagi eriti imetlemisväärset – lage tühermaa räämas külakeste, raagus puude ja ainult aimatavalt läbi sudu paistva päikeserattaga.

Rohkem kui viis tundi kestva sõidu ajal on mõnus mälestusi heietada. 50-aastase orkestristaažiga viiuldaja Imbi-Malle Kuus on näinud igasuguseid aegu: meestekeskset orkestrit 60ndatel, Neeme Järvi hiilgavat tulekut, Peeter Lilje suurepäraseid ettekandeid, Siberi linnu ja eksootilist Kuveiti 1976. aastal, Nikolai Aleksejevi põhjalikku tööd orkestriga. Kuid eriliselt kiidab Imbi-Malle kollektiivi praegust sõbralikku atmosfääri. Tõepoolest, oleme siin suurepärases kokkuhoidvas seltskonnas.

Pekingis soovitatakse spetsiaalsed maskid näo ette panna, et paks sudu tervisele liiga ei teeks. Sudu katab linna aeg-ajalt ja jääb püsima mõneks päevaks või nädalaks, ERSO on sattunud Pekingisse just “õigel ajal”, kui õhureostuse tase on eriti kõrge. Mobiiliäpp näitab, et reostuse osakeste tase õhus on 428 ühikut (maksimum on 500), Dalianis oli see võrdluseks vaid 40. Mask on ebamugav ja takistab kiiremal kõnnakul hingamist ning tänavapildis on märgata, et suurem osa kohalikke seda ei kasuta.

Hotell Beijing International on võimas palee. Hiinas paistab kõik olevat suur ja võimas nagu ka õhtune vastuvõtt, mille korraldajaks on Eesti Suursaatkond Pekingis. Koosviibimist austab oma kohalolekuga ka Eesti suursaadik Marten Kokk. Kõlavad tervituskõned – suursaadik mainib, et Eesti kultuuri kontsentratsioon on hetkel Hiinas päris kõrge, sest vaid nädal tagasi andsid Pekingi Keelatud Linna kontserdisaalis menuka kontserdi Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

Seejärel lastakse taaskord hea maitsa Hiina köögi heal ja paremal. Naaber teab öelda, et Hiina köögis on üle 1000 erineva roa, paistab, et vähemalt 30 neist on täna lauale toodud.

Eelmisel õhtul Dalianist Pekingi poole teele asunud kohvrireka ootamine paneb kannatuse proovile.

 

ERSO HIINAS. 5. päev – Pärdi muusika on nagu tai chi

Päeva esimeses pooles on kavas Eesti muusika esitlus Daliani kultuurimajas. Koht meenutab atmosfäärilt pisut Vene Draamateatrit Tallinnas, aga tegelikult käivad siin esinemas korralikud kollektiivid, sel hooajal on oodata näiteks Bonni Filharmoonikuid.

Eesti muusika esitlusele tuleb kohale sadakond roosades särkides muusikaõpilast ja kümmekond muusikaõpetajat. Ürituse peategelane on Kristjan Järvi, kelle ülesanne on tutvustada eesti muusikat, tema rahulik jutt tõlgitakse vahetult ja sõnaohtralt hiina keelde. Järvi alustab juurtest – räägib loodusest ja merest, folkmuusikast ja Ester Mägist.

Arvo Leiburi ja Mihkel Peäske esituses kuulatakse kõigepealt Ester Mägi “Eesti rahvaviise”. Kõne all on loomulikult Arvo Pärdi muusika, millega Järvi soovitab kindlasti kõigil tutvuda: “Pärdi muusika annab võimaluse sisevaatluseks, selles on õnnelik kurbus, mida võib nimetada lootuseks. Pärdi muusika on nagu tai chi,” väljendub Järvi kohalikele mõistetavalt. Triin Ruubel, Hanna-Liis Nahkur, Liis-Helena Väljamäe, Kaido Välja, Kadi Vilu, Rain Vilu, Indrek Leivategija,Mati Lukk ja Madis Metsamart esitavad Arvo Pärdi “Fratrese” allahindlust tegemata.

Kuuldused Hiina kontserdipublikust, kes kogu aeg ringi sagib, ei vasta siiani õnneks tõele. Kuulatakse väga tähelepanelikult ja näib, et ka siin suudab just Pärdi muusika inimesed eriti vaikselt kuulatama panna. Kontserdi lõpetab Räätsa keelpilliorkestrikontserdi rütmikas I osa.

Tuleb välja, et noormees, kes on terve esitluse aja nutitelefonis veetnud, jäädes korraks ainult Pärti kuulatama, on tegelikult selle aja jooksul kokku kogunud kohalviibijate küsimused ja esitab need nüüd Kristjan Järvile. Kõne all on erinevad teemad –  nõukogude okupatsioon (mis on Hiinas teatavasti tundlik teema), Kristjan Järvi vanus, eesti muusika depressiivsus ja laulev revolutsioon, viimane teema saab aplausi osaliseks. Pärast küsimuste-vastuste vooru tungleb hulk noori muusikaõpetajaid lava ees, et Euroopa klassikastaariga pilti teha.

Kõik esitlusel osalenud saavad kaasa ERSOt tuvustava hiinakeelse postkaardi, mis võetakse vastu kahe käega, aupaklikult. Taolisi toredaid väikeseid kultuurinüansse tabab siin sageli.

Õhtul toimub teine kontsert Daliani World Art Center´s, mis näeb välja kui mere äärde tornhoonete vahele maandunud kunstipärane ufo, eriti pimedas, kui põlevad värvilised lennurada meenutavad tulukesed.

Huvitav on see, et kui muidu iseloomustab hiina kultuuri lõputute reeglite jada (näiteks on lubatud tänasel kontserdil ette kanda vaid kaks lisapala kolme asemel), siis hiinlased ise pole kuigi punktuaalne rahvas. Kontserdi alguseks on täitunud umbes pool saali ja veel pool tundi hiljem voorib sisse kümnete kaupa hilinejaid, nii et kontserdi esimese poole lõpuks on 1600-kohaline saal juba peaaegu täis. Kohta nr 3 ei tasu rea ääre pealt otsida, sest kohanumbrid algavad siin rea keskelt.

Täna kõlab orkester kompaktsemalt, sidusamalt, enesekindlamalt, on tunda, et kava on rohkem sisse mängitud. Järvi juhatab peast, ilma partituurita, mis annab talle võimaluse keskenduda ainult loomingule. Ka lihtsakoelisematest populaarsetest valsikestest leiab Järvi armsaid detaile, mis muudab kuulamise huvitavaks ja omamoodi lõbusaks. Orkester on tema tundlik instrument.

Vaadates publikut tekib mõte, et muusika kuulamine ei sõltu niivõrd rahvusest, vaid kuulaja enda vastuvõtuvõimest, kuulamise lainepikkusele häälestumise valmidusest, millel pole rahvusega erilist pistmist. Nii nagu muusikud häälestavad oma instrumente enne kontserti, peab ka kuulaja häälestama end helide vastuvõtmise lainepikkusele. Mõnikord õnnestub see paremini, teinekord mitte. Ei saa öelda, et eestlased käituvad kontserdil nii ja hiinlased naa. Mõlema hulgas on kõiksuguseid kuulajaid, on vaikseid keskendujaid ja on ringinahistajaid. Eriti selgelt tuleb see esile laste puhul, keda on tänasel kontserdil palju. Väike tumedapäine 7-8-aastane väänik kuulab kolmveerand tundi liikumatult, samas kui isa tema kõrval ei suuda hetkekski oma nutitelefonist loobuda, toksides sinna väsimatult hieroglüüfiridu. Näha on, et saali esimestes ridades viibijad kuulavad pingsamalt, sest muusika jõuab sinna vahetult ja intensiivselt, aga viimaste ridade ja rõdupublik on rohkem hajevil, sest nii muusikast kui esituse visuaalsest küljest hajub teatud osa enne nendeni jõudmist. Üks asi eristab küll eestlasi ja hiinlasi – see on köhimine. Eestlane püüaks kontserdil iga hinna eest köha maha suruda või siis köhaga pigem kontserdile tulekust loobuda, aga hiinlane köhib vabalt ja kõlavalt, sest selles tegevuses pole midagi ebaviisakat. Üldjoontes publik naudib kontserti ja ettekandele tuleb lubatud kahe lisapala asemel siiski kõik kolm – Sibeliuse “Karjala süidi” viimane osa, tants Tšaikovski “Lumivalgekesest” ja tšaardaš “Luikede järvest”.

Filmimine ja pildistamine on kontserdi ajal keelatud ning saaliteenindajad käivad väsimatult ringi, sest ikka leidub keegi, kes ei suuda kiusatusele vastu panna.

Väsimus pärast kontserti on täiesti loomulik, kohvrid ja suuremad instrumendid laaditakse rekale ning saadetakse Pekingi poole teele, dirigent kiirustab lennukile. Orkester sõidab Pekingisse järgmisel päeval kiirrongiga.