Rubriik ‘Main Blog’

Tervitused Floridast!

ERSO kolmas turnee Ameerika Ühendriikides on alanud. Kutsume teid taas reisiblogi vahendusel elama kaasa Eesti esindusorkestri tegemistele väljaspool Eestit ning meil on suur rõõm ja au, sest seekordne turnee on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Eesti Vabariik 100 programmi mahuvad ka ERSO järgmised väliskontserdid: veebruaris koos Neeme Järviga Berliini Konzerthausis, märtsis koos Eesti Rahvusmeeskoori ja Leif Segerstamiga Hongkongis, juunis koos Neeme Järviga Gruusias ja Armeenias ning septembris Sibeliuse Festivalil Lahtis. Nii et palju põnevat on ees ootamas. Lisaks muidugi kontserdid kodusaalis Tallinnas, mida on kevadel samuti arvukalt.

Aga nüüd Ameerikasse. Reis Tallinnast läbi Frankfurdi Orlandosse kulges sujuvalt ja ilma suuremate viperusteta, kui mitte arvestada ühte kadumaläinud kohvrit, mis loodetavasti siiski peagi omanikuni jõuab. Suuremad pillid asusid Tallinnast teele juba oluliselt enne muusikuid ning just sel põhjusel mängisid paljud viimastel Tallinnas antud kontsertidel asenduspillidel. Seega on ees ootamas ka taaskohtumine oma instrumentidega – muusik ei saada oma instrumenti kunagi kerge südamega iseseisvalt reisima.

Meie esimene hotell, kus majutume kolm ööd, asub Orlando lennuväljalt poole tunni bussisõidu kaugusel. Suur bassein hotelli siseõuel meelitab sombuselt ja külmalt põhjamaalt tulijaid ujuma ning seitsmetunnine ajavahe ajab inimesed siinse kella järgi varakult, no nii nelja, viie, kuue paiku üles. Aga esimene päev ongi ajavahega kohanemiseks ja puhkamiseks.

Ees on ootamas seitse kontserti Floridas, Iowas, Michiganis ja Californias ning kaardile paigutatuna näeb eelolev turnee välja selline:

Ülevaatliku info kõigist turnee kontsertidest leiate ERSO kodulehelt. Olge meiega!

 

DELFI reisipäevik (Keiu Virro)

ERSOga koos viibis Hiinas ka Eesti Päevalehe kultuurireporter Keiu Virru, kelle reisipäevikut saab lugeda siin:

REISIPÄEVIK vol. 1
ERSO pillimeeste Hiina-seiklus ehk Hirmuäratavad hommikusöögid, ulmelised WC-potid ja odekolonninapsid

Juba Tallinna lennujaamas avastan, et võõrana ERSOga reisile kaasa minemine ja õigete kohtade ülesleidmine pole tegelikult kuigi keeruline – jälita lihtsalt inimesi, kellel on pillid. Taktika töötab kui õlitatult, sest enamik pille reisivad omanikega lähestikku koos, tšellosid näen lennureisil suisa õndsalt turvavööga omanike kõrvalistmetele kinnitatuna. LOE EDASI

REISIPÄEVIK vol. 2
ERSO pillimeeste Hiina-seiklused ehk improviseeritud korterid, mundrites härrad ja kuum maitsestatud vesi
Õhtusöögile läheb osa ERSOkaid buffeesse, mille põhiatraktsiooniks on hot pot ehk kuum maitsestatud vesi, mille sees ise lauas meelepärast kraami keeta. Elamuseks kujuneb see õhtusöök aga mitte niivõrd maitsete, kuivõrd kõige muu pärast. Vähemasti neile, kes meie seast suudavad hot pot’i kontseptsioonile pihta saada nii “professionaalselt”, et hiinlased näitavad otseses mõttes meie poole näpuga ja on hüsteerilise naeru kätte kõngemas. Värvikamad kirjeldused jäävad siinkohal osaliste mällu ja minu telefoni, kus on pilt härra tšellistist kana jalga närimas. LOE EDASI

REISIPÄEVIK vol. 3
ERSO pillimeeste Hiina-seiklused ehk kõikuvad majad ja kaduma läinud muusikainstrumendid
Päevad on natukene segamini. Oletan, et seda kirjutades on reisi viies päev. Täna viib tee Dalianist Pekingisse. Kell 6:30 kõlab kohutav plärin, mis osutub lähemal vaatlusel (tähendab, kuulamisel) telefonihelinaks, mis omakorda tähendab äratuskella. Viimane eine hotell Nikko Dalianis ja minek. Ees ootab umbkaudu kuus tundi rongisõitu Pekingisse.
Nii mõnegi lemmikuks saab restoranvagun, kus pakutakse mikrolaineahjust tulnud riisi kana ja miskise kapsaga, mis kokkuvõttes mekib täitsa hea. Restoranvaguni töötajad vaatavad söömingut kaastundliku muigega, ehkki endi meelest saame pulkadega juba täitsa adekvaatselt hakkama. See, et meile tuuakse kahvlid, on vist vihje, et äkki ikka ei saa. LOE EDASI

 

 

 

ERSO HIINAS. 12. päev – jõuluks koju

Võiks veel rohkesõnaliselt kirjeldada pikka teekonda, turneeliste mõtteid ja resimuljeid, aga siis ei jääks enam jõuluõhtul peredele midagi rääkida.

Aitäh, tubli ERSO, suur tänu kodustele kaasa elamast ja rahulikke jõulupühi kõigile!

ERSO HIINAS. 11. päev – kirss tordil

Ongi kätte jõudnud ERSO kontserdireisi viimane päev. Seljataga on lugematul hulgal kilomeetreid, neli linna ja neli kontserti. Ees on viimane etteaste – Shanghai Oriental Art Center’s.

Hommikul on mõni vaba tund selle imetabase ultramoodsa linna avastamiseks – jõeäärne avar promenaad, templid ja aiad, alternatiiviks ostlemine hotelli läheduses kulgeval lugematute poodide tänaval. Shanghais on spetsiaalne pillipoodide kvartal, mille poole mitmed orkestrandid oma sammud seavad ja kust ei lahkuta tühjade kätega. Siit leiab kvaliteetseid ja soodsaid instrumente.

Oriental Art Center on pisut kaardus klaasist fassaadiga kaasaegne ehitis. Maja ümbruses rohetab parginurk, kust kostub rõõmsat linnulaulu. Kontserdisaali lava taga ootavad orkestrit tavapärased “Brežnevi pakikesed” Snickersi, banaani ja Nescaféga.

ERSO on üks tõeliselt professionaalne seltskond. Uskumatu, aga selle üheteistkümne päeva jooksul pole mitte keegi veel hiljaks jäänud, kuhugi eksinud ega sisse maganud. Kõik sõidud, proovid ja kontserdid on toimunud kui kellavärk. Võib-olla on hommikuse täpsuse põhjuseks ka hiinakeelsed äratuskõned varasematel hommikutel. Võimalik, et inimesed on aja jooksul saanud teadlikuks oma piiridest, kes kui palju unetunde vajab, et kontserdipäeval vormis olla. Kokku tullakse alati heas töömeeleolus.

Kontrabassirühm on sellel  reisil kõige rohkem vatti saanud ja täna on bassimängijatel taas uued instrumendid –  need kehvemad. Üks pillidest pole aga transpordi vintsutustele vastu pidanud ja seetõttu peab rühm hakkama saama viie mängijaga. Kontrabass on küll suur, aga väga tundlik instrument, ei talu niiskust ega külma. Veidi action‘it ka tänase päeva vürtsiks – nimelt Kristjan Järvi autojuht eksib Shanghai tänavarägastikus ja proovi algus hilineb pool tundi, aga lõppkokkuvõtteks pole sellest midagi.

Põhjamaise luige kava on saanud täiusliku muusikalise vormi, sest tänaõhtust kontserti saadab mingi eriline emotsionaalsus või energialaeng. Kas siis sellest, et tegemist on tuuri viimase pingutusega ja et on natuke nagu kahju ka, et juba sai läbi, või on asi hoopis Kristjan Järvi heades sõnades enne kontserti: “See reis on olnud üks mu elu parimaid…, te olete palju parem orkester kui te ise arvate…, olete kõik väga toredad inimesed…, ma ei ole sellist orkestrit varem kohanud…” jne. Muusik on nagu iga teine töötaja, kes vajab aeg-ajalt tunnustust ja innustust ning lisaks sõrmeotsaga inspiratsiooni. Hiinas on seda küllaga.

Publik on istet võtnud umbes 1000-kohalises moodsas, õige natuke Jõhvi kontserdimaja meenutavas, kuid palju suuremas saalis. Osad kuulajad istuvad ka lava kohal rõdul näoga dirigendi poole. Pika peale harjub ära, et kontserdil palitut ära ei võeta, ju siis püütakse hoiduda garderoobijärjekordadest.

Sibeliuse ja Pärdi luikede helikeelel on mõnes mõttes veidi sarnane, mõlemad nagu juhataksid kuulaja distantsilt teeotsale ja siis lasevad kuulajal mõtte ise lõpuni mõelda. Hiina lood kõlavad nende kõrval lihtsalt ja siiralt, ütevad otse välja, mis neil öelda on. “Lihtne, nagu armastus olla võiks,” kirjeldab Järvi Tangi lugu “Armastus”, asetades rõhu lause viimasele sõnale. Ka täna on saalis palju lapsi, kelle reaktsioone on tore jälgida. Hoogsa tantsu peale hakkavad laste käed ja jalad iseenesest liikuma. Võib-olla ei peaks neid keelama?

Tundub, et orkester tunneb ennast Hiina kontserdilavadel koduselt, sest töösituatsioon on nende jaoks ju tegelikult tavapärane. Korralduslikul tööl on Hiinas rohkelt takistusi. Iga pisiasi on vaja mitmekordselt koordineerida ja paljudel tegevustel oleks justkui Hiina müür ees – meie harjumuspärast tööstiili segavad näiteks interneti piiratud kasutusvõimalused. Isegi siis, kui kolme korraldajaga on kokku lepitud, et kontserti võib pildistada, ilmub kaamerat välja võttes välgukiirusel keegi neljas, kes keelab selle kategooriliselt. Keelud ja reeglid on Hiinas a ja o.
Kontserdil viibib ka eestlasi. Eesti konsulaadi poliitiliste suhete nõunik Siiri Grabbi on koos abikaasaga ERSO Hiina tuurile aktiivselt kaasa elanud, kuulates ära tervelt kolm kontserti. Ta väljendab oma rahulolu ja oskab Hiina kohta rääkida palju huvitavaid asju, aga kahjuks on aeg piiratud.

ERSO Hiina kontserdireisi tordile asetab kirsi maailma üks kuulsaim nüüdishelilooja Tan Dun, kes on otsustanud täna Eesti orkestrit oma kohalolekuga austada. Tan Dun on nagu Hiina Arvo Pärt, kui nii võib võrrelda. “Fantastic!” ütleb ta silmade särades pärast kontserti Klassikaraadio mikrofoni sisse ning hiljem lubab ERSOga salvestama hakata. See on kahtlemata üks suurimaid tunnustusi, mille väikese põhjamaa orkester võib saada.

“Väsinud aga õnnelik” kõlab klišeena, aga sobib kontserdijärgset olukorda hästi iseloomustama. Bussid on ees, pikki hüvastijätukõnesid ei peeta, õnnitletakse-kallistatakse ja kiirelt korjatakse pillid-kotid kokku ning juba ongi seltskond jälle teel lennujaama poole. Ükskord lõppeb ka kõige lõputumana tunduv turvakontroll ja õhulend kodu poole võib alata.

ERSO HIINAS. 10. päev – tuledesäras Shanghai

Ometi näeb rongiaknast veidike tõelist Hiina loodust – bambusesalud, künkad, põllud –, aga kahjuks mitte kauaks. Maastikupilt asendub kiiresti taas tühermaade ja nagu maa alt välja ilmuvate tornmajade linnakutega. Rongisõit Wuhanist Shanghaisse kestab kuus tundi.

Shanghai on kahtlemata ERSO külastatud linnadest kõige kaasaegsem, puhtam ja ameerikalikum, kui tänavasildid välja arvata, mis on viimseni kõik hiina keeles. Mida rohkem keskuse poole, seda tihedamaks läheb kõrghoonestus ja seda ägedamalt valgustatud ja modernsemad on majad. Pea iga kõrghoone selles hiiglaslikus klaasist suurlinnas on kui arhitektuuriime ja selle kõige kõrvale mahub ka omajagu rohelust – hoolikalt kunstipäraselt pügatud hekke, palmi- ja lehtpuualleesid, sümmeetrilisi lillepeenraid –, kõikjalt õhkub planeeritust ja läbimõeldust. Buss sõidab üle mitmekordse viadukti.

Bussitransfeerid võtavad Hiinas alati umbes poole rohkem aega, kui isekeskis loodad. Seekord võtab sõit majutuspaika Hotel Central’i läbi hämarduva linna terve tunni. Kesklinna viietärnihotelli mõnus sviit ei teeks häbi ka mõnele riigipeale. Turnee korraldajad on ERSOt tõeliselt hellitanud esmaklassiliste elutingimuste ja korralike õhtusöökidega. Täna õhtul saabub kauaoodatud hetk, mil on lootust taas kohtuda oma armsa kohvriga, kuid ka seekord pikeneb ootusaeg tunnikese võrra.

Shanghai jõeäärse promenaadi linnavaade on kõige säravam just pimedas, siis, kui hoonetel süüdatakse tuhanded värvilised tuled. Enne õhtust vastuvõttu tormavad paljud ersokad enneolematut tuledemöllu imetlema. Õhk on soe, kuid vihma sajab, umbes nagu Eestis jahedal septembripäeval.

Vastuvõtt ja külluslik õhtuöök leiab aset kõrvalasuvas hotellis Shanghai. Tänane õhtusöök on sarnane eelmistele – kogu kollektiiv istub ümber ümmarguste laudade, mille keskel on klaasplaat. Sellele kantakse õhtu jooksul erinevaid roogi – tuntud ja tundmatutest köögiviljadest, lihadest ja mereandidest. Klaasi saab keerata vastavalt sellele, millise roa isu parasjagu on ja ühiselt on tore nuputada, mida üks või teine roog endast kujutab.

Ei tea, kas tingituna peale kippuvast reisiväsimusest või mõeldes homsele viimasesele vastutusrikkale kontserdile, libiseb suurem seltskond vaikselt oma tubadesse juba enne südaööd.