Rubriik ‘Main Blog’

DELFI reisipäevik (Keiu Virro)

ERSOga koos viibis Hiinas ka Eesti Päevalehe kultuurireporter Keiu Virru, kelle reisipäevikut saab lugeda siin:

REISIPÄEVIK vol. 1
ERSO pillimeeste Hiina-seiklus ehk Hirmuäratavad hommikusöögid, ulmelised WC-potid ja odekolonninapsid

Juba Tallinna lennujaamas avastan, et võõrana ERSOga reisile kaasa minemine ja õigete kohtade ülesleidmine pole tegelikult kuigi keeruline – jälita lihtsalt inimesi, kellel on pillid. Taktika töötab kui õlitatult, sest enamik pille reisivad omanikega lähestikku koos, tšellosid näen lennureisil suisa õndsalt turvavööga omanike kõrvalistmetele kinnitatuna. LOE EDASI

REISIPÄEVIK vol. 2
ERSO pillimeeste Hiina-seiklused ehk improviseeritud korterid, mundrites härrad ja kuum maitsestatud vesi
Õhtusöögile läheb osa ERSOkaid buffeesse, mille põhiatraktsiooniks on hot pot ehk kuum maitsestatud vesi, mille sees ise lauas meelepärast kraami keeta. Elamuseks kujuneb see õhtusöök aga mitte niivõrd maitsete, kuivõrd kõige muu pärast. Vähemasti neile, kes meie seast suudavad hot pot’i kontseptsioonile pihta saada nii “professionaalselt”, et hiinlased näitavad otseses mõttes meie poole näpuga ja on hüsteerilise naeru kätte kõngemas. Värvikamad kirjeldused jäävad siinkohal osaliste mällu ja minu telefoni, kus on pilt härra tšellistist kana jalga närimas. LOE EDASI

REISIPÄEVIK vol. 3
ERSO pillimeeste Hiina-seiklused ehk kõikuvad majad ja kaduma läinud muusikainstrumendid
Päevad on natukene segamini. Oletan, et seda kirjutades on reisi viies päev. Täna viib tee Dalianist Pekingisse. Kell 6:30 kõlab kohutav plärin, mis osutub lähemal vaatlusel (tähendab, kuulamisel) telefonihelinaks, mis omakorda tähendab äratuskella. Viimane eine hotell Nikko Dalianis ja minek. Ees ootab umbkaudu kuus tundi rongisõitu Pekingisse.
Nii mõnegi lemmikuks saab restoranvagun, kus pakutakse mikrolaineahjust tulnud riisi kana ja miskise kapsaga, mis kokkuvõttes mekib täitsa hea. Restoranvaguni töötajad vaatavad söömingut kaastundliku muigega, ehkki endi meelest saame pulkadega juba täitsa adekvaatselt hakkama. See, et meile tuuakse kahvlid, on vist vihje, et äkki ikka ei saa. LOE EDASI

 

 

 

ERSO HIINAS. 12. päev – jõuluks koju

Võiks veel rohkesõnaliselt kirjeldada pikka teekonda, turneeliste mõtteid ja resimuljeid, aga siis ei jääks enam jõuluõhtul peredele midagi rääkida.

Aitäh, tubli ERSO, suur tänu kodustele kaasa elamast ja rahulikke jõulupühi kõigile!

ERSO HIINAS. 11. päev – kirss tordil

Ongi kätte jõudnud ERSO kontserdireisi viimane päev. Seljataga on lugematul hulgal kilomeetreid, neli linna ja neli kontserti. Ees on viimane etteaste – Shanghai Oriental Art Center’s.

Hommikul on mõni vaba tund selle imetabase ultramoodsa linna avastamiseks – jõeäärne avar promenaad, templid ja aiad, alternatiiviks ostlemine hotelli läheduses kulgeval lugematute poodide tänaval. Shanghais on spetsiaalne pillipoodide kvartal, mille poole mitmed orkestrandid oma sammud seavad ja kust ei lahkuta tühjade kätega. Siit leiab kvaliteetseid ja soodsaid instrumente.

Oriental Art Center on pisut kaardus klaasist fassaadiga kaasaegne ehitis. Maja ümbruses rohetab parginurk, kust kostub rõõmsat linnulaulu. Kontserdisaali lava taga ootavad orkestrit tavapärased “Brežnevi pakikesed” Snickersi, banaani ja Nescaféga.

ERSO on üks tõeliselt professionaalne seltskond. Uskumatu, aga selle üheteistkümne päeva jooksul pole mitte keegi veel hiljaks jäänud, kuhugi eksinud ega sisse maganud. Kõik sõidud, proovid ja kontserdid on toimunud kui kellavärk. Võib-olla on hommikuse täpsuse põhjuseks ka hiinakeelsed äratuskõned varasematel hommikutel. Võimalik, et inimesed on aja jooksul saanud teadlikuks oma piiridest, kes kui palju unetunde vajab, et kontserdipäeval vormis olla. Kokku tullakse alati heas töömeeleolus.

Kontrabassirühm on sellel  reisil kõige rohkem vatti saanud ja täna on bassimängijatel taas uued instrumendid –  need kehvemad. Üks pillidest pole aga transpordi vintsutustele vastu pidanud ja seetõttu peab rühm hakkama saama viie mängijaga. Kontrabass on küll suur, aga väga tundlik instrument, ei talu niiskust ega külma. Veidi action‘it ka tänase päeva vürtsiks – nimelt Kristjan Järvi autojuht eksib Shanghai tänavarägastikus ja proovi algus hilineb pool tundi, aga lõppkokkuvõtteks pole sellest midagi.

Põhjamaise luige kava on saanud täiusliku muusikalise vormi, sest tänaõhtust kontserti saadab mingi eriline emotsionaalsus või energialaeng. Kas siis sellest, et tegemist on tuuri viimase pingutusega ja et on natuke nagu kahju ka, et juba sai läbi, või on asi hoopis Kristjan Järvi heades sõnades enne kontserti: “See reis on olnud üks mu elu parimaid…, te olete palju parem orkester kui te ise arvate…, olete kõik väga toredad inimesed…, ma ei ole sellist orkestrit varem kohanud…” jne. Muusik on nagu iga teine töötaja, kes vajab aeg-ajalt tunnustust ja innustust ning lisaks sõrmeotsaga inspiratsiooni. Hiinas on seda küllaga.

Publik on istet võtnud umbes 1000-kohalises moodsas, õige natuke Jõhvi kontserdimaja meenutavas, kuid palju suuremas saalis. Osad kuulajad istuvad ka lava kohal rõdul näoga dirigendi poole. Pika peale harjub ära, et kontserdil palitut ära ei võeta, ju siis püütakse hoiduda garderoobijärjekordadest.

Sibeliuse ja Pärdi luikede helikeelel on mõnes mõttes veidi sarnane, mõlemad nagu juhataksid kuulaja distantsilt teeotsale ja siis lasevad kuulajal mõtte ise lõpuni mõelda. Hiina lood kõlavad nende kõrval lihtsalt ja siiralt, ütevad otse välja, mis neil öelda on. “Lihtne, nagu armastus olla võiks,” kirjeldab Järvi Tangi lugu “Armastus”, asetades rõhu lause viimasele sõnale. Ka täna on saalis palju lapsi, kelle reaktsioone on tore jälgida. Hoogsa tantsu peale hakkavad laste käed ja jalad iseenesest liikuma. Võib-olla ei peaks neid keelama?

Tundub, et orkester tunneb ennast Hiina kontserdilavadel koduselt, sest töösituatsioon on nende jaoks ju tegelikult tavapärane. Korralduslikul tööl on Hiinas rohkelt takistusi. Iga pisiasi on vaja mitmekordselt koordineerida ja paljudel tegevustel oleks justkui Hiina müür ees – meie harjumuspärast tööstiili segavad näiteks interneti piiratud kasutusvõimalused. Isegi siis, kui kolme korraldajaga on kokku lepitud, et kontserti võib pildistada, ilmub kaamerat välja võttes välgukiirusel keegi neljas, kes keelab selle kategooriliselt. Keelud ja reeglid on Hiinas a ja o.
Kontserdil viibib ka eestlasi. Eesti konsulaadi poliitiliste suhete nõunik Siiri Grabbi on koos abikaasaga ERSO Hiina tuurile aktiivselt kaasa elanud, kuulates ära tervelt kolm kontserti. Ta väljendab oma rahulolu ja oskab Hiina kohta rääkida palju huvitavaid asju, aga kahjuks on aeg piiratud.

ERSO Hiina kontserdireisi tordile asetab kirsi maailma üks kuulsaim nüüdishelilooja Tan Dun, kes on otsustanud täna Eesti orkestrit oma kohalolekuga austada. Tan Dun on nagu Hiina Arvo Pärt, kui nii võib võrrelda. “Fantastic!” ütleb ta silmade särades pärast kontserti Klassikaraadio mikrofoni sisse ning hiljem lubab ERSOga salvestama hakata. See on kahtlemata üks suurimaid tunnustusi, mille väikese põhjamaa orkester võib saada.

“Väsinud aga õnnelik” kõlab klišeena, aga sobib kontserdijärgset olukorda hästi iseloomustama. Bussid on ees, pikki hüvastijätukõnesid ei peeta, õnnitletakse-kallistatakse ja kiirelt korjatakse pillid-kotid kokku ning juba ongi seltskond jälle teel lennujaama poole. Ükskord lõppeb ka kõige lõputumana tunduv turvakontroll ja õhulend kodu poole võib alata.

ERSO HIINAS. 10. päev – tuledesäras Shanghai

Ometi näeb rongiaknast veidike tõelist Hiina loodust – bambusesalud, künkad, põllud –, aga kahjuks mitte kauaks. Maastikupilt asendub kiiresti taas tühermaade ja nagu maa alt välja ilmuvate tornmajade linnakutega. Rongisõit Wuhanist Shanghaisse kestab kuus tundi.

Shanghai on kahtlemata ERSO külastatud linnadest kõige kaasaegsem, puhtam ja ameerikalikum, kui tänavasildid välja arvata, mis on viimseni kõik hiina keeles. Mida rohkem keskuse poole, seda tihedamaks läheb kõrghoonestus ja seda ägedamalt valgustatud ja modernsemad on majad. Pea iga kõrghoone selles hiiglaslikus klaasist suurlinnas on kui arhitektuuriime ja selle kõige kõrvale mahub ka omajagu rohelust – hoolikalt kunstipäraselt pügatud hekke, palmi- ja lehtpuualleesid, sümmeetrilisi lillepeenraid –, kõikjalt õhkub planeeritust ja läbimõeldust. Buss sõidab üle mitmekordse viadukti.

Bussitransfeerid võtavad Hiinas alati umbes poole rohkem aega, kui isekeskis loodad. Seekord võtab sõit majutuspaika Hotel Central’i läbi hämarduva linna terve tunni. Kesklinna viietärnihotelli mõnus sviit ei teeks häbi ka mõnele riigipeale. Turnee korraldajad on ERSOt tõeliselt hellitanud esmaklassiliste elutingimuste ja korralike õhtusöökidega. Täna õhtul saabub kauaoodatud hetk, mil on lootust taas kohtuda oma armsa kohvriga, kuid ka seekord pikeneb ootusaeg tunnikese võrra.

Shanghai jõeäärse promenaadi linnavaade on kõige säravam just pimedas, siis, kui hoonetel süüdatakse tuhanded värvilised tuled. Enne õhtust vastuvõttu tormavad paljud ersokad enneolematut tuledemöllu imetlema. Õhk on soe, kuid vihma sajab, umbes nagu Eestis jahedal septembripäeval.

Vastuvõtt ja külluslik õhtuöök leiab aset kõrvalasuvas hotellis Shanghai. Tänane õhtusöök on sarnane eelmistele – kogu kollektiiv istub ümber ümmarguste laudade, mille keskel on klaasplaat. Sellele kantakse õhtu jooksul erinevaid roogi – tuntud ja tundmatutest köögiviljadest, lihadest ja mereandidest. Klaasi saab keerata vastavalt sellele, millise roa isu parasjagu on ja ühiselt on tore nuputada, mida üks või teine roog endast kujutab.

Ei tea, kas tingituna peale kippuvast reisiväsimusest või mõeldes homsele viimasesele vastutusrikkale kontserdile, libiseb suurem seltskond vaikselt oma tubadesse juba enne südaööd.

ERSO HIINAS. 9. päev – ehk mis saab siis, kui kontserdipäeval puuduvad pillid, noodid ja esinemisriided

Kõik märgid viitavad sellele, et kontsert Wuhanis on ohus. Taolist olukorda on ju ennegi ERSO ajaloos ette tulnud – näiteks 1986. aastal Krasnojarskis –, et orkester koguneb hotellifuajeesse infotundi, kus teatatakse, et pagas pole kohale jõudnud ja hämmingus orkestrandid kutsutakse samasse kohta tagasi nädala pärast.

Tänapäeval nii lihtsalt alla ei anta. Korraldajad tihedas koostöös ERSO administratsiooniga panevad kõik rattad käima, et taastada kontserdiks vajalik arsenal – pillid, noodid ja esinemisriietus. Esimene aspekt on seekord kõige vähem valulik – korralikud instrumendid laenab ERSOle Wuhani konservatoorium. Kõik on rahul.

ERSO direktor Kristjan Hallik veedab üle kolme tunni muusikakooli lugemistoas noote printides. Kelle geniaalne mõte oli võtta igaks juhuks kogu noodimaterjal mälupulgal kaasa? Paberit kulub palju, sest näiteks ainuüksi pikoloflöödi noote on umbes 35 lehekülje jagu. Kokku rohkem kui kolm tuhat lehte kõikide pillide partiidega jõuavad proovisaali õigeks ajaks.


Erilise elevuse tekitab esinemisriiete valimine. Meestel on alati lihtsam – piisab särgi- ja püksinumbrist ning tellimus antakse korraldajatele üle. Naistele on proovimiseks saadetud kahte sorti rõivaid – pikk soonikkoes kleit ning sünteetiline plisseerseelik, mille juures tuleks kanda pitsilise kraega kampsikut. Esmapilgul on riided täiesti lavakõlblikud, kuid sellest hoolimata saab proovimisel palju nalja. Järgmine tunnike möödub improviseeritud moedemonstratsiooni tähe all. Soonikkleit igaühele ei sobi ja plisseerseelik muudab kõik naised ühtmoodi heinasaadudeks. Siiski võetakse olukorda huumoriga ning leidlikkusel ja fantaasial pole piire. Käiku lähevad isegi küünekäärid, et muuta kohmakas seelik vahvaks minikleidiks.  Kontserdimaja lavatagune laud on kui turulett valgete särkide, mustade sokkide ja sukkade, kinga- ja ketsikarpide virnade all. Ainus mure, et naistekingi nr 40 või meestesärke nr 48 Hiinas lihtsalt ei eksisteeri. Imekombel keegi rõivastest ilma ei jää. Üksteisele laenatakse musti saapaid ja jakke, sest matkasaapad seeliku all pole laval kõige meeldivam vaatepilt, keegi meestest tõmbab leidlikult mustad sokid valgete botaste peale.

Wuhani Qintai kontserdimaja on senistest esinemispaikadest kõige ilusam, maitsekam, uhkem ja avaram, lausa majesteetlik oma kuldsete nikerdatud seinte, külluslike lühtrite ja punasametiste istekohtadega, mille servad teenindaja ükshaaval enne kontserti läikima lööb. Sellesse kohta võiks rahulikult ilmuda kasvõi Hiina keiser ise koos oma saatjaskonnaga, et muusika nautimiseks rõdu keskloožis istet võtta. Kontserdisaali fuajee on moodne ja väga avar, nii et selle ühest otsast teise jalutamine võtab omajagu aega, maja klaasseintest õhkub jahedust. Kontserdimajja sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll, pidulik käekotike turvalindil mõjub kummaliselt. Põrandad läigivad, ekraanid ja reklaamid hiilgavad, inimesed kogunevad, lapsed ajavad üksteist taga. Saaliteenindajad korjavad saali sisenejatelt ära veepudeleid ja kilekotte, mille jaoks on saali uste juures spetsiaalne laud. Kohti on Wuhani kontserdisaalis 1600, millest suurem osa on kontserdi alguseks ka täitunud.

Orkester ilmub lavale maailma kõige loomulikumas olekus. Võõra silm ei taba esinemiskostüümide muutusest jälgegi: orkestri naised näevad välja tavapäraselt kaunid, ainult mehed meenutavad oma valgetes pluusides pisut üliõpilasorkestri kampa. Publikut läbivad aeg-ajalt keelavad punased laserkiired, peatudes kõigil, kes püüavad kontserti filmida või pildistada. Seekord proovin järele.

 

Kontserdile eelenenud melu pillide ja kostüümide ümber on üleliigsed pinged maha laadinud, luues omamoodi lõdvestunud oleku, mis sobib suurepäraselt muusikategemise seisundiks. Kuulamisega on selline lugu, et kui muusika huvitab, siis läheb see korduval kuulamisel järjest põnevamaks. Kõrv tabab aina enam detaile, väikeseid lõbusaid dialooge pillirühmade vahel, märkab, millistele pillidele on soolosid antud ning järjest enam saavad selgemaks helilooja taotlused. Põnev on avastada, kui vähe on muusikas jäetud juhuse hooleks. Taju võtab äraootava hoiaku – kuidas täna see või teine olukord laheneb? Millele Järvi rõhu asetab, kuidas mängijad reageerivad? Orkestri tavapärasest erinev asetus – esimene ja teine viiul istuvad üksteise vastas, mitte kõrvuti – tekitab omamoodi stereoefekti.

Nii nagu orkestrant püüab hoolitseda iga heli eest, mis tema pillist väljub, nii on publiku hulgas kuulajaid, kes püüavad iga kõlavat hetke enda omaks teha. Rõdu äärele on keskendunult nõjatunud neli arvatavasti muusikatudengit, kes meenutavad Estonia kontserdisaalis külgrõdu äärtel käsipõsakil kuulajaid. Enne kontserti nutitelefonis mõttetut mängu mänginud meesterahvas paneb orkestri lavale ilmudes mobiili taskusse ja kuulab terve esimese poole täiesti liikumatult. Südantsoojendav vaatepilt! Muidugi on ka teistsuguseid, rahutuid kuulajaid, aga neid on Wuhani soliidses saalis märksa vähem kui Dalianis.

Läheduses istub umbes paariaastane põnn, kes aeg-ajalt kõvasti oma mõtteid avaldades ja küpsiseid krõbistades siiski terve kahe  ja poole tunnise kontserdi vapralt vastu peab. Minu kõrval istuv kontserdi korraldaja teab rääkida, et Hiinas peavad lapsevanemad ülioluliseks anda lapsele varakult klassikalise muusika kuulamise kogemus. Põngerjaid on tänasel kontserdil taaskord väga palju ja tegelikult sobiks see seltskond paremini ERSO “Petja ja hundi“ või isegi beebikontserdi publikuks, kuid Hiinas lastekontserte vähemal naabri teada sageli ei toimu.

Wuhani kontsert on ERSO parim kontsert Hiinas. Oma rolli mängib siin kindlasti kontserdimaja kaunis saal ja superhea akustika. Artistile on vaja õiget atmosfääri ja tähelepanelikku publikut. Siin on need olemas. Kuid suur osa oli kontserdi õnnestumisel kindlasti ka sellele eelnenud lõbusal sebimisel riietega, mis tõstis adrenaliini taset, lõdvestades samas pingeid. Muusikutele ilmselt sobivad mängulised olukorrad, mis loovad vajaliku loomingulise õhkkonna. Triin Ruubeli soolod on kui pärlid. “She is perfect tonight,“ sosistab naaber pärast üht soololõiku ning tõlgib publiku hulgast kostuvaid kommentaare, kes räägivad omakeskis “Väga hea, väga hea!“.

Kontserdi korraldajate nahas poleks täna tahtnud olla, kuigi nende suureks kiituseks peab ütlema, et olukord lahenes lausa hiilgavalt. Pillid asendati, noodid trükiti, paari tunniga leiti 80 esinemiskostüümi. “Väga tubli lahendusi otsiv seltskond,“ on Kristjan Hallik korduvalt tunnustanud ERSOt võõrustavat kontserdikorraldustiimi. Tänasest päevast oleks võinud tulla fopaa, aga koorus hoopis midagi eriliselt inspireerivat.

Hiina foto- ja videomehed, kes on ERSO kogu külaskäigu viimse kui minutini üles filminud alates saabumisest lennujaama kuni ovatsioonideni kontserdisaalides, pole võimelised ERRi “AK“ kultuuriuudiseid varustama minutilise videokatkendiga.