Rubriik ‘Main Blog’

Klassikaraadio: Delta (IV). ERSO Ameerika turnee finaal: kaks kontserti Californias

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdireis Ameerikas on jõudnud finaalini. Muljeid ja muusikat kohapealt vahendab Maarja Kasema.

Intervjuud Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendiga Ameerika Ühendriikides Maria-Ann Rohemäega, Ameerika viiuldaja Benjamin Beilmaniga, Pacific Chorali lauljatega, kes osalesid 1991. aastal Eestis koorifestivalil “Bridges of Song – Laulusillad” ning esinesid koos ERSOga ka Estonia kontserdisaalis. Tervest turneest teevad kokkuvõtte nii ERSO juhatuse liige Kristjan Hallik kui dirigent Arvo Volmer.

KUULA SAADET

Michigani osariigi aukodanik ERSO ees. Ovatsioonid turnee kõige suuremas kontserdisaalis: Ann Arbori Hill Auditorium

Pärast kahte kontserti Iowa osariigis ootas meid ees reisi kõige pikem bussisõit: ühel päeval ligi 700 kilomeetrit ja järgmisel hommikul veel ligi 300 lisaks. Aga piisavate söögi- ja puhkusepeatustega kulgesid need täitsa mõnusalt. Loodus on kiirtee ääres suhteliselt üksluine ja lage. Vähesed elavnemise kohad olid siis, kui bussijuht hõikas mikrofoni, et nüüd sõidame üle Mississippi jõe ja kui puhkepeatuse ajal avastati põnev jäätisemüügimasin, mis kogu seltskonnas palju elevust tekitas. Teekond kulges kokku neljas osariigis — Iowas, Illinoisis, Indianapolises ja lõpuks sihtpunktis Michiganis. Ann Arborisse jõudes suundusime pärast üsna nappi hotellipeatust kontserdisaali, et teha korralik kontserdieelne proov.

Ann Arbor on ülikoolilinn, mis on koduks USA suurimate hulka kuuluvale Michigani Ülikoolile. 1817. aastal asutatud Michigani Ülikool asus esimesed 20 aastat Detroitis, seejärel 1824. aastal rajatud Ann Arboris.

Ann Arbori ülikoolilinnakus asuvad mitmed teatri- ja kontserdisaalid, millest suurim on Hill Auditorium. 1913. aastal (samal ajal Estonia teatriga!) valminud kontserdisaal on nime saanud aastail 1901—1909 ülikooli regendina tegutsenud Arthur Hilli järgi. Saal õnnistati sisse Ann Arbori 20. Maifestivalil ning see on kujunenud väga mainekaks esinemiskohaks, mille laval on üles astunud kõik maailma olulisimad sümfooniaorkestrid, samuti klassikalise ja kergemuusikamaailma tipptegijad alates Leonard Bernsteinist ja Cecilia Bartolist kuni Bob Marley ja Jimmy Buffettini. Käesoleva hooaja sümfooniakontsertide reas on ERSO kõrvuti New Yorgi Filharmoonikute ja Hiina NCPA (Beijing) sümfooniaorkestriga, nädala pärast on Hilli auditooriumi laval maailmakuulus viiuldaja Joshua Bell. “Kõik, kes siin esinevad, tahavad väga tagasi tulla,” kommenteeris Hilli auditooriumi populaarsust esinejate hulgas saali programmidirektor Michael Kondžiolka.

Lisaks valmimisaastale on Hilli auditooriumi ja Estonia konserdisaali ühiseks nimetajaks ka kitsavõitu lavatagune olustik — ahtakesed koridorid ja väikesed ruumid nii esinejatele kui personalile. Näha võis isegi üht oma pisikese tööruumi põrandal istudes einet võtvat helitehnikut, miniatuurne oli ka orkestri kohvinurk. Aga tõesti — ruumi rohkem ei olnudki.

Silma jäi põnev transpordiuks, mis asus otse töötajate välisukse kõrval ja väga lava lähedal. Sinna sai tagurdada reka järelhaagise ning kõik instrumendid ja riidestanged ilma suurema vaevata maha laadida.

Kuid saal on siin Estonia kontserdisaali omast väga erinev. Laias ja avaras Hill Auditoriumis on 3538 istekohta, mis on neli korda rohkem kui Estonia kontserdisaalis. Kui vaadata orkestrit siinsetel suurtel Ameerika kontserdilavadel, siis tundub kodune Estonia kontserdisaali kitsuke lava eriti väikese ja kokkusurutuna. Nii orkestrantide kui ka publiku vaatevinklist on siinsed laiad ja avarad asetused kindlasti paremad kui kodune kitsas ja pigem lavasügavusse ulatuv lava.

Ann Arboris tegutseb ka Ann Arbori sümfooniaorkester, mille kodusaaliks on Michigani Teater ning dirigendiks on alates 2000. aastast Iisraelis sündinud Arie Lipsky. Michigani regiooni suurim ja olulisim on aga 1887. aastal asutatud Detroiti sümfooniaorkester, mis kuulub Ameerika pikima ajalooga orkestrite hulka. (New York Philharmonic on asutatud 1842, Boston Symphony Orchestra 1881, Chicago, Clevelandi ja Philadelphia orkestrid on juba nooremad). Meenutusena olgu öeldud, et aastail 1990—2005 oli Detroiti SO peadirigendiks Neeme Järvi. Detroiti sümfooniaorkestri kodusaal Detroit Music Hall asub Ann Arborist vaid ühe tunni autosõidu kaugusel. Neeme Järvi peadirigendiperiood oli Detroiti orkestri üks hiilgeaegu – tõusis orkestri tase, kasvas publikuarv, plaadistuste kvaliteet ja arv ning rahvusvaheliste turneede hulk. Järvi on orkestri ajaloos oma peadirigendiaja pikkuselt teisel kohal.  1998. aastal käis Neeme Järvi Detroiti SOga orkestri esimesel Jaapani-turneel ning samal aastal käis ta Detroiti orkestriga ka Euroopa-turneel, mille lõppkontsert toimus Tallinnas.

Ann Arbori imekaunis ja suurepärase akustikaga Hilli Auditoorium, mis oli ühtlasi ERSO turnee kõige suurem saal, oli kontserdi alguseks publikust tulvil. Tulise aplausi ja rõõmsate hõigetega tervitati Neeme Järvit juba kontserdi alguses. Neeme Järvi on Michigani osariigi aukodanik ja Ann Arboris asuva Michigani Ülikooli audoktor, ilmselgelt on ta siinkandis täiesti oma inimene, keda armastatakse ja oodatakse. On suur rõõm ja au, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva turneel esitleb ta siinsele publikule Eesti esindusorkestrit ja eesti muusikat.

Ka Hilli auditooriumi programmidirektor Michael Kondžiolka, kes on Neeme Järviga aastakümneid koostööd teinud, mainis intervjuus, kui hea meel neil on, et Neeme Järvi on nii kaua olnud Michiganiga seotud. “Mul on suur au tunda teda mitte ainult kui artisti, vaid ka kui Eesti kultuuri saadikut. Inimesed on Facebookis palju kirjutanud, et nad ootavad väga tänast kontserti ja taaskohtumist Neeme Järviga ning igatsevad taga vanu aegu. Ta on USAs väga oluline Eesti kultuuri saadik.”

Kontserti oli kuulama tulnud ka Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides Lauri Lepik (fotol keskel koos maestro Neeme Järvi ja ERSO juhatuse liikme Kristjan Hallikuga). Vaheajal Klassikaraadiole antud intervjuus mainis ta ERSO kontserditurnee tähtsust Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul Ameerikas korraldatavate ürituste reas ning tundis heameelt tulise vastuvõtu üle, mis Neeme Järvile ja Eesti esindusorkestrile Ann Arboris osaks sai.

Eesti muusikast olid kavas avaloona kõlanud Elleri “Kodumaine viis” ja pärast vaheaega Tubina viies sümfoonia — väärikad teosed, millega Eestit Ameerikas tutvustada.

Brahmsi 1. klaverikontserdis astus taas orkestri ette pianist Garrick Ohlsson, kes lisaks lummavale klaverimängule oli ka jutukas ja humoorikas vestluspartner. Ta meenutas oma esimesi kohtumisi Neeme Järviga 1990. aastate alguses Detroitis, ühiseid USA turneesid nii Detroiti kui Bostoni orkestriga ning tõdes, et nad on väga palju koos esinenud, kuigi viimastel aastatel kahjuks mitte. Ta mainis ka, et Neeme Järvi oli talle kohe esimesel kohtumisel selgeks teinud, et dirigent ja solist ei pea omavahel muusikast rääkima, suhtlus toimugu pigem muusika vahendusel. “Ta on tõeline meister orkestri alal, tehniline meister. Ta näitab, kuidas mängida, mitte ei räägi. Ta ei ole selline, kes fikseerib ühe esitusviisi. Ta jätab alles vabaduse ja spontaansuse. Selline lähenemine hoiab esitused värsked. Ja muidugi on tal väga hea huumorimeel. Ning talle meeldib üllatada,” iseloomustas Ohlsson Neeme Järvit ja tema töömeetodeid.

Loomulikult plaksutati pianistilt ka Ann Arboris välja lisapala, milleks ta seekord esitas Rahmaninovi prelüüdi cis-moll. Aitäh Garrick Ohlssonile väga inspireerivate esituste eest!

Kontserdi uhkeks kulminatsiooniks oli Tubina viies. Neeme Järvi, kes on seda teost üle maailma paljudes kohtades ja eri orkestrtega esitanud, rääkis pärast kontserti, et alles nüüd, vanemas eas, on ta leidnud aega sellesse teosesse erilise põhjalikkusega süveneda ja hakanud seda täiesti uue pilguga vaatama. Ameerika publiku vaimustus, mida väljendati püsti seistes, aplodeerides ja braavo karjudes, oli väga üksmeelne. See väljendus ka paljude inimeste soovis osta endale pärast kontserti koju kaasa just selle Tubina sümfooniaga CD.

Pärast Tubina sõjakogemustest ja kodumaaigatsusest kantud viiendat mõjus Sibeliuse “Andante festivo” — Neeme Järvi üks vaieldamatuid lemmiklisalugusid — eriti helge ja hinge ülendavana koodana.

Kontserdile oli tulnud ka paarkümmend Michigani osariigis elavat väliseestlast, kes ERSO ja Neeme Järvi kontserdile kaasa elasid ning pärast kontserti esinejaid tervitama tulid. Ei ole meil veel olnud sadamat ehk saali, kus eestlased ees ei ootaks.

 

Miinus 40 kraadi. Kaks kontserti Iowa osariigis: Mason City ja Ames

Teisipäeval lehvitasime lennukiaknast Floridale ja soojale ilmale ning võtsime suuna põhja poole. Startisime imeilusast sadama- ja kuurortlinnast Fort Lauderdale’ist, kus ERSO eelmisel turneel ka kontserdi andis. Pärast kolmetunnist lendu oli vahemaandumine St. Louis’s ning seejärel pärast tunniajast lendu juba Iowa osariigis Des Moines’is (hääldatakse siin de moin). Temperatuurivahe oli ei rohkem ega vähem kui 40 kraadi: +25° juures astusime lennukisse ja Des Moines’is ootas ees krõbekarge -15° Celsiuse skaala järgi.

Nagu ikka, reisib orkestriga koos ka pilliauto – suur Ameerika reka, mille haagis on peaaegu servast servani täis kontrabasse, tšellosid, löökpille, tromboone ja esinemisriiete stangesid. Ka pikemaid vahemaid, mida muusikud läbivad lennukitega, sõidavad pillid mööda maismaad. Floridast Iowasse startis pilliauto kohe pärast West Palm Beachi kontserti, et läbida kaks ja pool tuhat kilomeetrit. Veel tuhande kilomeetri võrra pikem tee ootab ees pärast kontserti Ann Arboris, kust kogu seltskond võtab suuna Californiasse – instrumendid taas pilliauto, muusikud lennukiga. Vahepealsed lühemad sõidud teevad muusikud kahe mugava bussiga.

Iowa osariik asub ajaloolistel siuu, winnebago jt indiaanihõimude aladel, eurooplaste vallutuste järel oli tegemist Prantsuse koloonia Nouvelle-France’i ehk Uus-Prantsusmaaga, millele pani aluse Jacques Cartier oma avastusretkega Ameerikasse 1534. aastal. Ka osariigi lipp on sini-valge-punane trikoloor.

Mason City on koondunud kahele poole Winnebago jõge. Aja jooksul eri nimesid, sh prantsusepärast Masonville’i nime kandnud linn on ametlikult Mason City alates aastast 1855. Üks selle kandi kuulsusi on Broadway-muusikali “The Music Man” autor Meredith Willson.

Äärelinnas asuv Põhja-Iowa kolledž (North Iowa Area Community College) kuulub siinsete Buena Vista ja Kaplani ülikooli juurde ning pakub meie mõistes rakenduslikku kõrgharidust. Just selle kolledži kontserdisaalis ehk auditooriumis, nagu siin tavaks nimetada, toimus ERSO esimene kontsert Iowas.

Põhja-Iowa kolledž on asutatud aastal 1918, praegune hoonetekompleks valmis aastal 1970 ning kolledži juurde kuuluv 1167 istekohaga auditoorium avati aastal 1979.

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on

Kolledžitel ja ülikoolidel on Ameerikas väga uhked kontserdisaalid suure lava ja ühe või mitme tuhande istekohaga. Seega suurepärased võimalused kultuuri edendamiseks, ise tegemiseks, nautimiseks. Põhja-Iowa kolledži auditooriumis esinevad põhiliselt küll muusikali- ja draamatrupid ja erinevad bändid, aeg-ajal juhtub sekka ka süvamuusikat, eelkõige kooliorkestrite või -ansamblite näol. Vaatamata sellele, et tegemist oli ülikoolilinnakuga, oli noorte osakaal publiku hulgas väike, valdavalt olid kuulajaiks kohalikud või ümbruskonnast kokku tulnud muusikahuvilised eakad inimesed. Tuldi aga ka naaberosariigist Minnesotast. Oli nii neid, kes terve elu jooksul oma osariigist kaugemal käinud ei olnud, kui ka neid, kes alles hiljuti kruiisilaevaga Tallinnat ja Peterburi külastanud ning soovisid meiega jagada oma muljeid Tallinna kaunist vanalinnast.

Põhja-Iowa kolledži saalis esines ERSO esmakordselt, järgmine kontserdisaal Amesis oli aga tuttav neile, kes osalesid 2013. aasta turneel.

Amesis andis ERSO kontserdi Iowa Ülikoolile kuuluvas Stephensi nimelises auditooriumis – tegemist oli suurepärase akustikaga imeilusa saaliga, turnee senise osa vaieldamatu lemmikuga. See on tõesti kontserdisaal, kus käivad nimekad sümfooniaorkestrid üle maailma ning ERSO-l oli au olla sellel laval juba teist korda. ERSO 2013. aasta turnee ajal tähistati Amesi kontserdiga 40 aasta möödumist Neeme Järvi debüüdist Stephensi auditooriumis (esmakordselt esines Neeme Järvi selles saalis novembris 1973, olles Ameerika turneel koos Leningradi Filharmooniaorkestri ning dirigentide Gennadi Roždestvenski ja Mariss Jansonsiga).

Seekord juhatas mõlemaid Iowa osariigi kontserte Arvo Volmer, avateoseks oli Pärdi “Fratres”, Mendelssohni viiulikontserti esitas Triin Ruubel ning kontserdi teises pooles kõlas Antonín Dvořáki 7. sümfoonia. Dvořák on ameeriklastele, eriti aga Iowa elanikele, igati oma helilooja. Kolm aastat tegutses ta New Yorgi Rahvusliku Konservatooriumi direktorina ning ühe suve veetis Iowas Spillville’is, kirjutades siin mitmed oma kammerteosed.

Seni on kontserdid läinud nii saalide kui esituste mõttes üha tõusvas joones, Amesi kontsert oli sel turneel viimane ehk kolmas Triin Ruubelile solistina. Järgmistel kontsertidel jagab ta kontsertmeister Arvo Leiburiga I viiuli esimest pulti. See on alati eriti esinduslik ja turvaline vaatepilt, kui mõlemad kontsertmeistrid korraga laval. Lisaks turnee kontsertide ettevalmistamisele on Triin kõik vabad hommikupoolikud veetnud uusi teoseid harjutades, olulisematest esinemistest on tal ees näiteks kaks kammerkontserti Berliinis. Hotellidest, kus ERSO majutub, kostab aga teisigi pillihääli. Ei saa ju artist endale lubada kahenädalast puhkust Ameerikas, kui pidevalt peab end lavalaudadel tõestama.

Arvo Volmer ja Triin Ruubel.

Publik on olenemata kontserdipaigast olnud Ameerikas väga soe ja ergas. Oma rõõmu ja tänu avaldatakse kiire püstitõusmise, tugeva aplausi ja hõigetega. Ja esinejad ei ole kadedad, lisalugusid ei peagi väga kaua välja meelitama. Pärast viiulikontserdi ettekannet on Triin Ruubeli soleerimisel lisalooks esitatud Artur Kapi “Viimne piht” ameeriklaste oma helilooja Charles Colemani seades. Publiku hulgast on korduvalt tuldud uurima selle loo tausta ning uuritud, kas see on ka mõnele ERSO CD-le salvestatud. Kui kontserdi lõpus on üldiselt piirdutud ühe lisapalaga, siis Amesis plaksutati lisaks Brahmsi neljandale ungari tantsule välja ka Sibeliuse “Kurb valss”. See oli erilise fluidumiga kontsert.

Ames on väga edumeelne ka noore publiku harimise programmide poolest. Publikut vaadates kannab nende töö ilmselgelt head vilja. Erinevalt Mason Cityst, kus paljud tudengid ERSO kontserdi ajal kas spordisaalis või klassiruumides tegutsesid, olid Amesis tudengid väga aktiivsed kontserdikülastajad. Kooliõpilastele korraldatakse haridusprogramme ning ERSO orkestrandid Signe Sõmer, Guido Gualandi ja Theodor Sink käisidki pärast kontserti paarikümne muusikahuvilise noorega kohtumas ja nende küsimustele vastamas. Sellest kujunes väga meeleolukas pooltund. Küsimusi oli palju, tunti huvi, kuidas orkestrandid muusika ja just oma istrumendi juurde jõudsid, kui palju igapäevaselt harjutavad, kas tunnevad huvi ka teiste muusikastiilide vastu peale klassikalise muusika, võrreldi euroopalikke ja ameerikalikke pillimängu ja esitustraditsioone jne. Nädal varem oli noortel olnud samalaadne kohtumine Amesis esinenud muusikaliartistidega.

Lõuna Florida Eesti Seltsi korraldatud kohtumine ERSO ja dirigent Neeme Järviga (täiendatud fotogaleriiga)

Pärast hommikust kontserdijärgset lõõgastust ning neljatunnist bussisõitu Lõuna-Floridas asuvasse West Palm Beachi olid ERSO ning dirigendid Neeme Järvi ja Arvo Volmer oodatud Lõuna Florida Eesti Seltsi südamlikule vastuvõtule. Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud kohtumine tõi kokku kodu- ja väliseestlased, paljud neist omavahel juba ammused head tuttavad ja sõbrad. Aitäh teile, armsad Florida eestlased, selle ilusa vastuvõtu eest!

Meeleoluka ürituse keskpunktis oli maestro Neeme Järvi kõne:

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on

LÕUNA FLORIDA EESTI SELTSI FOTOGALERII (fotograaf Monica Kallas / SharpShooter Marketing Group)

St. Augustine – turnee esimene kontsert toimus Ameerika vanimas linnas

Laupäeva ennelõunal ootasid meid hotelli ees kaks bussi ning alustasime teed esimese kontserdipaiga, St. Augustine’i suunas. See tõeliselt armas ja romantiline linnake, hispaanlaste poolt asutatud ning tugeva euroopaliku hõnguga, eriliselt kauni puumajadest vanalinna, uhkete hispaaniapäraseid kindluseid meenutavate kivihoonete, sadama ja avatusega Atlandi ookeanile, meelitab tagasi ja põhjalikumalt tutvuma. Seekord oli meie aeg siin paraku väga piiratud.

St. Augustine’i ajalugu ulatub aastasse 1565 ning linn sai nime selle järgi, et hispaanlastest maadeavastajad eesotsas admiral Pedro Menéndeziga märkasid oma laevastikuga tulles siin rannikut 28. augustil ehk Püha Augustinuse päeval. Aastal 1819 loovutas Hispaania oma alad Floridas USAle.

Alates 19. sajandi lõpust on St. Augustine olnud üks Florida olulisi turismisihtpunkte. Seda eelkõige tänu mõjuka kütuse- ja transpordiärimehe Henry Flagleri tegevusele, kes rajas linna arvukalt hotelle ning edendas Florida Atlandi-äärse ranniku elu ulatusliku raudtee, Florida East Coast Railway ehitamisega.

Just Flagleri nime kannab St. Augustine’is 1968. aastal asutatud kolledž, mille ühes saalis ERSO 27. jaanuari õhtul esines. Kolledži luksuslik peahoone on 19. sajandi lõpus Henry Flagleri poolt rajatud endine Ponce de Léoni hotell. Sellele väga lähedal asuv Lewise auditoorim on eelkõige kolledži teatriosakonna päralt, paar korda kuus toimuvad seal ka konserdid. 1991. aastal valminud saalis on publikule 795 istekohta, kõrvalruumid nii publikule kui esinejatele on mitteameerikalikult napid. Saal on nime saanud aga Flagleri Kolledži asutajate, abielupaar Lawrence ja Janet Lewise järgi.

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on

Turnee avakava kõlas Arvo Volmeri juhatusel. Alustati Pärdi “Fratresega”, järgnesid Mendelssohni viiulikontsert Triin Ruubeli soleerimisel ja Dvořáki 7. sümfoonia.

Publik on siin valdavalt eakas ja hallipäine, soe ja rõõmsameelne. Reaktsioonid ettekandele olid ülivõrdelised – seisvad ovatsioonid ja braavohüüded. Kusjuures publiku hulgast inimestega rääkides mainiti korduvalt, et nii sooja  vastuvõttu ei pälvi esinejad St. Augustine’is just sageli. Juba varasematest kogemustest oli teada, et parim koht publikuga suhtlemiseks on ERSO CDde müügileti juures. Just siia kogunevad kontserdikülastajad muljeid jagama, kiidavad orkestrit ja dirigenti ning ei varja oma imetlust noore solisti Triin Ruubeli virtuoosse ja mõjuva esituse üle. Just siia kogunevad ka need, kel endal või kelle lähedastel isiklikud suhted Eestiga.

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on