Rubriik ‘ERSO Ameerikas 2018’

Miinus 40 kraadi. Kaks kontserti Iowa osariigis: Mason City ja Ames

Teisipäeval lehvitasime lennukiaknast Floridale ja soojale ilmale ning võtsime suuna põhja poole. Startisime imeilusast sadama- ja kuurortlinnast Fort Lauderdale’ist, kus ERSO eelmisel turneel ka kontserdi andis. Pärast kolmetunnist lendu oli vahemaandumine St. Louis’s ning seejärel pärast tunniajast lendu juba Iowa osariigis Des Moines’is (hääldatakse siin de moin). Temperatuurivahe oli ei rohkem ega vähem kui 40 kraadi: +25° juures astusime lennukisse ja Des Moines’is ootas ees krõbekarge -15° Celsiuse skaala järgi.

Nagu ikka, reisib orkestriga koos ka pilliauto – suur Ameerika reka, mille haagis on peaaegu servast servani täis kontrabasse, tšellosid, löökpille, tromboone ja esinemisriiete stangesid. Ka pikemaid vahemaid, mida muusikud läbivad lennukitega, sõidavad pillid mööda maismaad. Floridast Iowasse startis pilliauto kohe pärast West Palm Beachi kontserti, et läbida kaks ja pool tuhat kilomeetrit. Veel tuhande kilomeetri võrra pikem tee ootab ees pärast kontserti Ann Arboris, kust kogu seltskond võtab suuna Californiasse – instrumendid taas pilliauto, muusikud lennukiga. Vahepealsed lühemad sõidud teevad muusikud kahe mugava bussiga.

Iowa osariik asub ajaloolistel siuu, winnebago jt indiaanihõimude aladel, eurooplaste vallutuste järel oli tegemist Prantsuse koloonia Nouvelle-France’i ehk Uus-Prantsusmaaga, millele pani aluse Jacques Cartier oma avastusretkega Ameerikasse 1534. aastal. Ka osariigi lipp on sini-valge-punane trikoloor.

Mason City on koondunud kahele poole Winnebago jõge. Aja jooksul eri nimesid, sh prantsusepärast Masonville’i nime kandnud linn on ametlikult Mason City alates aastast 1855. Üks selle kandi kuulsusi on Broadway-muusikali “The Music Man” autor Meredith Willson.

Äärelinnas asuv Põhja-Iowa kolledž (North Iowa Area Community College) kuulub siinsete Buena Vista ja Kaplani ülikooli juurde ning pakub meie mõistes rakenduslikku kõrgharidust. Just selle kolledži kontserdisaalis ehk auditooriumis, nagu siin tavaks nimetada, toimus ERSO esimene kontsert Iowas.

Põhja-Iowa kolledž on asutatud aastal 1918, praegune hoonetekompleks valmis aastal 1970 ning kolledži juurde kuuluv 1167 istekohaga auditoorium avati aastal 1979.

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on

Kolledžitel ja ülikoolidel on Ameerikas väga uhked kontserdisaalid suure lava ja ühe või mitme tuhande istekohaga. Seega suurepärased võimalused kultuuri edendamiseks, ise tegemiseks, nautimiseks. Põhja-Iowa kolledži auditooriumis esinevad põhiliselt küll muusikali- ja draamatrupid ja erinevad bändid, aeg-ajal juhtub sekka ka süvamuusikat, eelkõige kooliorkestrite või -ansamblite näol. Vaatamata sellele, et tegemist oli ülikoolilinnakuga, oli noorte osakaal publiku hulgas väike, valdavalt olid kuulajaiks kohalikud või ümbruskonnast kokku tulnud muusikahuvilised eakad inimesed. Tuldi aga ka naaberosariigist Minnesotast. Oli nii neid, kes terve elu jooksul oma osariigist kaugemal käinud ei olnud, kui ka neid, kes alles hiljuti kruiisilaevaga Tallinnat ja Peterburi külastanud ning soovisid meiega jagada oma muljeid Tallinna kaunist vanalinnast.

Põhja-Iowa kolledži saalis esines ERSO esmakordselt, järgmine kontserdisaal Amesis oli aga tuttav neile, kes osalesid 2013. aasta turneel.

Amesis andis ERSO kontserdi Iowa Ülikoolile kuuluvas Stephensi nimelises auditooriumis – tegemist oli suurepärase akustikaga imeilusa saaliga, turnee senise osa vaieldamatu lemmikuga. See on tõesti kontserdisaal, kus käivad nimekad sümfooniaorkestrid üle maailma ning ERSO-l oli au olla sellel laval juba teist korda. ERSO 2013. aasta turnee ajal tähistati Amesi kontserdiga 40 aasta möödumist Neeme Järvi debüüdist Stephensi auditooriumis (esmakordselt esines Neeme Järvi selles saalis novembris 1973, olles Ameerika turneel koos Leningradi Filharmooniaorkestri ning dirigentide Gennadi Roždestvenski ja Mariss Jansonsiga).

Seekord juhatas mõlemaid Iowa osariigi kontserte Arvo Volmer, avateoseks oli Pärdi “Fratres”, Mendelssohni viiulikontserti esitas Triin Ruubel ning kontserdi teises pooles kõlas Antonín Dvořáki 7. sümfoonia. Dvořák on ameeriklastele, eriti aga Iowa elanikele, igati oma helilooja. Kolm aastat tegutses ta New Yorgi Rahvusliku Konservatooriumi direktorina ning ühe suve veetis Iowas Spillville’is, kirjutades siin mitmed oma kammerteosed.

Seni on kontserdid läinud nii saalide kui esituste mõttes üha tõusvas joones, Amesi kontsert oli sel turneel viimane ehk kolmas Triin Ruubelile solistina. Järgmistel kontsertidel jagab ta kontsertmeister Arvo Leiburiga I viiuli esimest pulti. See on alati eriti esinduslik ja turvaline vaatepilt, kui mõlemad kontsertmeistrid korraga laval. Lisaks turnee kontsertide ettevalmistamisele on Triin kõik vabad hommikupoolikud veetnud uusi teoseid harjutades, olulisematest esinemistest on tal ees näiteks kaks kammerkontserti Berliinis. Hotellidest, kus ERSO majutub, kostab aga teisigi pillihääli. Ei saa ju artist endale lubada kahenädalast puhkust Ameerikas, kui pidevalt peab end lavalaudadel tõestama.

Arvo Volmer ja Triin Ruubel.

Publik on olenemata kontserdipaigast olnud Ameerikas väga soe ja ergas. Oma rõõmu ja tänu avaldatakse kiire püstitõusmise, tugeva aplausi ja hõigetega. Ja esinejad ei ole kadedad, lisalugusid ei peagi väga kaua välja meelitama. Pärast viiulikontserdi ettekannet on Triin Ruubeli soleerimisel lisalooks esitatud Artur Kapi “Viimne piht” ameeriklaste oma helilooja Charles Colemani seades. Publiku hulgast on korduvalt tuldud uurima selle loo tausta ning uuritud, kas see on ka mõnele ERSO CD-le salvestatud. Kui kontserdi lõpus on üldiselt piirdutud ühe lisapalaga, siis Amesis plaksutati lisaks Brahmsi neljandale ungari tantsule välja ka Sibeliuse “Kurb valss”. See oli erilise fluidumiga kontsert.

Ames on väga edumeelne ka noore publiku harimise programmide poolest. Publikut vaadates kannab nende töö ilmselgelt head vilja. Erinevalt Mason Cityst, kus paljud tudengid ERSO kontserdi ajal kas spordisaalis või klassiruumides tegutsesid, olid Amesis tudengid väga aktiivsed kontserdikülastajad. Kooliõpilastele korraldatakse haridusprogramme ning ERSO orkestrandid Signe Sõmer, Guido Gualandi ja Theodor Sink käisidki pärast kontserti paarikümne muusikahuvilise noorega kohtumas ja nende küsimustele vastamas. Sellest kujunes väga meeleolukas pooltund. Küsimusi oli palju, tunti huvi, kuidas orkestrandid muusika ja just oma istrumendi juurde jõudsid, kui palju igapäevaselt harjutavad, kas tunnevad huvi ka teiste muusikastiilide vastu peale klassikalise muusika, võrreldi euroopalikke ja ameerikalikke pillimängu ja esitustraditsioone jne. Nädal varem oli noortel olnud samalaadne kohtumine Amesis esinenud muusikaliartistidega.

Klassikaraadio: Delta (II). ERSO USA turnee jätkub

ERSO jätkab neil päevil oma ajaloo kolmandat kontserditurneed Ameerikas. Floridast kulgetakse California suunas ja praeguseks on jõutud Michigani osariiki. Muljeid Suure Lombi tagant vahendab Maarja Kasema.

Kuula saadet.

Käib töö ja vile koos: Florida läbi ersokate silmade (fotogalerii täieneb)

Turnee ei tähenda ainult proove ja kontserte, vaid pakub võimalusi koos kolleegidega ka mõnusat lavavälist aega veeta. Lisaks kontserdisaalidele nägime Floridas päris palju muud põnevat ja ilusat. Jagame siin ersokate fotojäädvustusi Orlando, St. Augustine’i ja West Palm Beachi ümbrusest, samuti jäädvustusi lavatagustest tegemistest. Populaarsete kuurortide palmialleed, Atlandi ookeani lained, maanteede hiiglaslikud rekad ja suured Ühendriikide lipud uhkelt teede ääres lehvimas, ülisuured toiduportsjonid ning naeratavad ja suhtlusaltid inimesed on osa sellest, mis esimese hetkega meenub.

ERSO ametlikul Instagrami-kontol saate silma peal hoida instagram.com/ersoinsta. Lisaks jälgige ersokate tegemisi ka Instagramis #ersoontour.

Miina Laanesaar (viiul):

Regina Udod (kontrabass):

A post shared by Regina Udod (@regintsch) on

A post shared by Regina Udod (@regintsch) on

A post shared by Regina Udod (@regintsch) on

Anastassia Dratšova (reklaamijuht):

A post shared by Anastassia is here (@nastiquee) on

A post shared by Anastassia is here (@nastiquee) on

A post shared by Anastassia is here (@nastiquee) on


Sandra Klimaitė (vioola):

A post shared by Sandra Klimaite (@sandriukas17) on

A post shared by Sandra Klimaite (@sandriukas17) on

Joosep Kõrvits (tšello):

Jūlija Makarina (vioola):

A post shared by Julia Makarina (@juliamakarina) on

A post shared by Julia Makarina (@juliamakarina) on

Madis Jürgens (kontrabass):

A post shared by Madis Jürgens (@madisju) on

Heli Ernits (oboe):

A post shared by Heli Ernits (@heli.e) on

Maarja Kasema (toimetaja): Loe edasi »

Järvi, Estonian orchestra make an impressive stand at Kravis Center (Lawrence Budmen, South Florida Classical Review)

The Estonian National Symphony Orchestra proved a real musical sleeper when it played a superb concert at the Kravis Center in 2013. That performance impressively displayed an orchestra of world-class stature from the Baltic nation.

On Monday night the Estonian ensemble returned to West Palm Beach. This time the orchestra’s venerable artistic director and principal conductor Neeme Järvi was on the podium.

Surprisingly the program opened with Homeland Tune by Estonian composer Heino Eller, the work that the orchestra offered as an encore at its previous South Florida appearance. Scored only for strings, this brief sentimental and nationalistic vignette immediately demonstrated the group’s unique sound. With the violins divided on either side of the conductor—six basses on the far left and violas and cellos across the middle–these players produce greater depth of tone than most American or European orchestras. Their corporate sonority is dark and rich.

Loe edasi South Florida Classical Review kodulehelt

Neeme Järvi: “Oleme kraavis”. West Palm Beachi Kravis Center – USA ainus kontserdisaal, kus ERSO esines juba kolmandat korda

Esmaspäeva päikeseline ja soe ennelõuna oli muusikutel vaba. See oli parim aeg nautida Atlandi ookeani suuri laineid ja mõnusat rannaliiva.

Võrreldes eelmise kontserdipaiga St. Augustine’iga on West Palm Beach üle 300 aasta noorem. Tänapäevane asustus tekkis sellele alale 19. sajandi viimastel kümnenditel, kuid rahvuse poolest ei olnud see nii monoliitne kui St. Augustine’i hispaanlaste kogukond. West Palm Beachi saabusid elanikud nii Ameerika kui Euroopa eri paikadest. Linna kiire arengu võtmefiguuriks oli taas kütusemagnaat John Flagler, kes rajas siia mitu suurt hotelli, mis pakkusid tööd arvukale teenindavale personalile ning läbi West Palm Beachi kulges ka Flagleri rajatud Florida Idaranniku Raudtee. Praeguseni on West Palm Beach nii ameeriklaste kui eurooplaste seas populaarne kuurortlinn.

Õhtul ootas päikese paistel ja soolases vees lõõgastunud muusikuid ees kontsert West Palm Beachi uhke Kravis Centeri peasaalis – 2195-kohalises kolme rõduga Alexander W. Dreyfoosi nimelises saalis, mille laval on ERSO esinenud varem juba kahel korral: 2009. aastal Eri Klasi ja 2013. aastal Nikolai Aleksejevi juhatusel. Nüüd oli dirigendipuldis orkestri peadirigent ja Eesti oma mees Floridast – maestro Neeme Järvi.

Proov Kravis Centeris, 29. jaanuar 2018. Garrick Ohlsson, ERSO, dirigent Neeme Järvi ja Brahmsi I klaverikontsert.

Nagu varasematelgi kordadel, oli lavast paremale valgussõõri seatud Eesti, vasakule Ameerika Ühendriikide lipp. Kui eelmisel Ameerika turneel kõlas Elleri “Kodumaine viis” lisaloona, siis seekord, Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud turneel, oli see kontserdi avateoseks.

Solistina oli orkestril au tervitada Ameerika nimekaimate pianistide hulka kuuluvat Garrick Ohlssonit – väärikat vanameistrit, kelle rahvusvaheline karjäär sai alguse 48 aastat tagasi triumfaalse esikohavõiduga rahvusvahelisel Chopini klaverikonkursil. Ohlssoni repertuaaris on enam kui 80 klaverikontserti, millest seekord tuli ettekandele Johannes Brahmsi grandioossete mõõtmetega esimene, d-moll. Nii lummav, loomulik, vaba ja pealtnäha vähimagi füüsilise pingutuseta oli see Brahms. Suur pill oli pianisti hiiglaslike kämmalde all sõnakuulelik ja taltsas, võrratult täpne ja helises imeliselt. Lisapalaks esitatud Chopini valss cis-moll kinnitas eelpoolöeldut veelgi.

Garrick Ohlsson, Neeme Järvi ja ERSO Kravis Centeri laval, 29. jaanuar 2018.

Kontserdi teises poole kõlas Sibeliuse kolmas sümfoonia ning lisapalaks Neeme Järvi üks vaieldamatuid lemmikuid, sama helilooja “Andante festivo”. Just selle looga astuti kindlal sammul kraavist ehk Kravise keskusest välja. Loodetavasti ikka selleks, et järgmise turnee ajal naasta.

A post shared by Madis Jürgens (@madisju) on

Kui St. Augustinis oli publik valdavalt hallipäine, siis West Palm Beachis sai tõmmata paralleele lausa Eestiga. Umbes pooleteist tuhande kuulaja hulgas oli suur osa noori ja keskealisi ning nagu juba ette arvata, oli eesti keelt kõnelevate kuulajate hulk suur.

A post shared by Anastassia is here (@nastiquee) on


Eriliselt hea koht publikuga suhtlemiseks on ERSO pikk plaadilett. Eelkõige tullaksegi sealt otsima just äsja kontserdil kuuldud teoseid, kuid kui täpselt neid ei saa, siis midagi sobivat leiab pea igaüks – plaadivalik on rikkalik ja mitmekesine nii repertuaari kui dirigentide-solistide osas. Just plaadileti ja ERSO turneebänneri juurde kogunevad nii vaheajal kui pärast kontserti need, kes oma muljeid jagada soovivad. Nii oleme kuulnud arvukalt lugusid põnevatest elukäikudest ja värvikatest teekondadest, kuidas üks või teine Eesti juurtega inimene on oma elu Ameerikaga sidunud. Lisaks sõjapõgenike järeltulijatele on tekkinud arvukalt neid, kes on Ameerikasse elama asunud viimastel kümnenditel. Lõuna Florida Eesti Selts on neid võõrsil ühendavaks organisatsiooniks, seltsi sekretär Terje Van Schaikiga rääkides jäi kõlama mõte, et lisaks kultuurivahetusele soovitakse enam tähelepanu pöörata ka Eesti ja Ameerika vahelistele ärikontaktidele. Käesoleval aastal on aga kesksed Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud üritused.