Rubriik ‘ERSO Ameerikas 2018’

Klassika palmide all. Turnee viimased kontserdid Palm Desertis ja Aliso Viejos

Lumesajus Michiganist päikeselisse Californiasse jõudsime kahe lennukiga: Detroit – Las Vegas ja seejärel Las Vegas – Los Angeles.

Kohalik odavlennufirma Southwest Airlnes oli juba varem meelde jäänud oma rõõmsameelse meeskonna ja eriti naerusuise teenindusega. Ka seekord visati Las Vegases maandumise ajal nalja, et ärgu reisijad unustagu oma isiklikke asju lennukisse, kui see pole just sularaha, ning Las Vegase asemel nimetati maandumiskohta Lost Wages’eks ehk eestikeeli kaotatud palkadeks. Tol hetkel kirjutajal see teadmine veel puudus, kuid internetist sellekohast infot otsides tuli välja, et Lost Wages ongi Las Vegase kasiinode linnaosa n-ö ametlik hüüdnimi. Enne maandumist avanesid lennukiaknast imelised vaated kõrbele ja mägedele. Meie lennutrajektoori alla jäi Suure kanjoni ulatuslik rahvuspark.

Väike ooteaeg Las Vegase lennujaamasäravate kasiinoaparaatide vahel möödus kiiresti ning vaid kolmveerandtunnine lend viis reisiseltskonna taas päikese ja palmide juurde. Ajavahe tõttu pühapäevaõhtusse võidetud kolm tundi andsid võimaluse sooja õhtut nautida.

Esmaspäevase vaba päeva sisustas igaüks oma äranägemise järgi: kes rentis auto ja sõitis Los Angelest või San Diegot avastama, kes võttis ette jalgsi- või rattamatka mägedes või meie peatuskohas Palm Springsis; palju elamusi pakkus lähedal asuvate kanjonite avastamine ning kõrgele mäe tippu viiv õhutramm, nautida sai ka mõnusat basseini ääres puhkamist ja ujumist. Meie hotell oli lihtne, kuid suure sisehoovi ning seal asuva basseini, palmide, päevitustoolide, võrkkiikede ja piknikualaga. ERSO 75-liikmelise reisikoosseisu hulgas oli nii hilisõhtuseid pidutsejaid kui varahommikusi jooksu- ja rattasõiduhuvilisi, aeg-ajalt kostusid tubadest ka pillihelid. See rahulik päikesepäev oli suurepärane sissejuhatus turnee kahele viimasele kontserdile.

Samal ajal võis teleuudiste vahendusel osa saada meeletutest Iowat vallutanud lumesadudest. Just seal, kus me vaid mõned päeva tagasi kontserte andsime ja edukalt reisi pikima bussisõidu tegime, olid nüüd maanteed paksult lume all ning toimus rohkelt liiklusõnnetusi. Uudiste teine teema oli USAd ründav gripilaine, mis oli nõudnud juba mitmed inimelud. Meie olime aga soojas ning paar pisikest haigusehakatist, mis reisil ette olid tulnud, olid saanud kiiresti seljatatud.

Mõlemad California saalid olid ERSOle varasemast tuttavad. Palm Deserti 1127-kohaline McCallum Theatre’ saal orkestri esimesest turneest aastal 2009 ning Aliso Viejo saal aastast 2013. Taas on tegemist kohalikele hariduskeskustele kuuluvate moodsatele ja hea akustikaga saalidele. Tänu tihedale kontserditegevusele oli nii Palm Desertis kui Aliso Viejos väga professionaalne personal ja heal tasemel kontserdikorraldus. Iga küsimus sai kiire vastuse, kokkulepped kehtisid ning töötajate omavaline kommunikatsioon toimis ideaalselt.

McCallumi teatri saali haldab Palm Desertis asuv College of the Desert. Suurepärase kuurortlinnana tuntud Palm Desert asus meie majutuskohast Palm Springsist vaid 20 km kaugusel Coachella orus. Varem Old MacDonaldi rantšona tuntud ala nimi muudeti Palm Village’iks 1920. aastatel, kui siia palmid istutati. Ajaloolaste andmetel olid siin veel enne 1950. aastaid piirkonna põhielanikeks cahuilla indiaanlastest farmerid, kelle elust oli kirjutatud ka kohalike vaatamisväärsuste juures asuvatel infotahvlitel. Suur muutus piirkonna arengus toimus aastal 1943, kui siia rajati sõjaväe hoolduslaager, 1948. aastal hakati tegelema kinnisvaraarendusega ning nimetuse Palm Desert sai asukoht aastal 1951.

California kontsertideks liitus orkestriga noor Ameerika viiuldaja Benjamin Beilman, kes on teinud koostööd arvukate Ameerika ja Euroopa orkestritega. Beilmani kontsertide organiseerimisega tegeleb Opus 3 Artists ehk siis agentuur, kes Ameerika poolse partnerina on korraldanud ka kõik ERSO USA turneed. Ka Beilmani esituses kõlas Mendelssohni viiulikontsert ning mõlemal kontserdil lisapalana J. S. Bachi gavott e-moll partiitast.

Palm Deserti McCallumi teatri saal oli puupüsti rahvast täis, kontsert võeti taas väga hästi vastu ning orkester sai esitada ka kaks lisapala: Sibeliuse “Kurva valsi” ja vahemuusika näidendist “Pelléas ja Mélisande”. Üllatusena kostus publiku hulgast tervitusena isegi “Elagu Eesti!”

Just siia oli Eesti esindusorkestri Ameerika turneed kajastama tulnud ka Rahvusringhäälingu Ameerika korrespondent Maria-Ann Rohemäe, kelle vahendusel jõudis ülevaade Ameerikas toimunust ka “Aktuaalsesse kaamerasse”.

Silma jäi lavataguste ruumide disain, mille olulisim element oli käsikirjalised dateeringud seintel, mis viitasid siin läbi aegade esinenud solistidele, ansamblitele, orkestritele, teatritruppidele. Suurepärase ja silmapaistva positsiooni oli vallutanud Estonian National Symphony Orchestra, mille juures kuupäevana kirjas 27.02.09. Pärast seekordset kontserti kirjutas oorkestri mänedžer Marko Metsaru ERSO juurde ka teise kuupäeva:06.02.18.

Järgmisel päeva hommik oli veel vaba ning viimaseks kontserdiks sõitsime paarsada kilomeetrit Vaikse ookeani ehk lääne suunas. Tee lookles võimsate kõrbemägede vahel, silma jäid hiiglaslikud tuulepargid. Tööpäeva lõpp tõi kaasa eriti pikad autorivid ja ummikud, mis meie poolt vaadatuna jäid õnneks vastassuunda. Pärast kiiret vahepeatust hotellis sõitsime veel paarkümmend minutit viimasesse kontserdipaika, Aliso Viejo esituskunstide keskusesse.

Aliso Viejo (hääldus hispaaniapäraselt aliso vieho) on linn Californias Orange’i ehk siis apelsinimaakonnas. Ka Aliso Viejo on väga noor linn, 1979. aastal hakati endise rantšo asukohale planeerima suuremat kogukonda, esimesed maatükid läksid müüki kolm aastat hiljem ning linna õigused sai Aliso Viejo alles 2001. aastal. Linna nimi pärineb hispaania keelest, tähendades vana leppa või vana mägivahtrat.

SOKA eraülikooli juurde kuuluv SOKA Performing Arts Center uhkeldab oma maailmatasemel akustikaga, mille lahenduse töötas välja akustik Yasuhisa Toyota (Nagata Acoustics’i omanik Tokyos), kes on üle maailma teinud enam kui 50 suurhoone akustilised lahendused, nende hulgas Walt Disney Concert Hall Los Angeleses, Suntory Hall Tokyos, samuti Helsingi Musiikkitalo, Sydney Ooperi kontserdisaali renoveerimisprojekti jpt.

SOKA esituskunstide keskus valmis aastal 2011, selles on 1032 istekohaga kolmetasandiline kontserdisaal, 180 istekohaga black-box’i-tüüpi teatrisaal ning mahukad riietusruumid esinejatele, mis on kõik varustatud eraldi puhke- ja duširuumidega, helikindlad prooviruumid, laoruumid, suurepärased audio-, video- ja valgustusvõimalused jne.

Keskusel päris oma orkestrit ei ole, mõned korrad hooaja jooksul käib seal esinemas Aliso Viejost 25 km kaugusel asuvas Costa Mesas resideeriv Pacific Symphony, lisaks sümfooniakontsertidele toimuvad saalis ka džässi-, kammer- jt kontserdid.

Proovi ja kontserdi vahel pakuti esinejatele black-box’is maitsvat sooja õhtusööki, mis tõi meelde samasuguse sooja vastuvõtu Aliso Viejos ka ERSO eelmise turnee ajal. Turnee viimase kontserdi avalooks oli Elleri “Kodumaine viis” ning Mendelssohni viiulikontserdile järgnes Dvořáki seitsmes sümfoonia. California kontsertidel oli orkestri eest taas Arvo Volmer, kes juhatas kokku viit turnee seitsmest kontserdist. Esimese lisapala, Sibeliuse “Kurva valsi” juhatas ta sisse väikese repliigiga, mainides, et kuna tegemist on turnee viimase kontserdiga, oleme pisut kurvad, kuid siiski õnnelikud. Teise lisapalana kõlas Brahmsi neljas ungari tants.

Viimane kontsert läheb alati pisut teistsuguse hingamisega, eriline on ka see, kuidas orkestrandid enne lavalt lahkumist oma puldinaabrit kallistavad – tänu ja rõõm ühiste pingutuste üle.

 

A post shared by ERSO (@ersoinsta) on


Ka orkestri juhtkonna poolt oli muusikutele lõpetuseks väike vastuvõtt, tänusõnad õnnestunud turnee eest laususid nii ERSO juhatuse liige Kristjan Hallik, mänedžer Marko Metsaru kui dirigent Arvo Volmer. Probleeme ei teki, kui neid ei tekitata, oli üleüldine arvamus. Hea tuju ja rõõmsa meelega jätkus turnee lõpu tähistamine hotellis hommikutundideni.

“Kord iga pidu saab otsa, pillimehel otsa lõpeb ramm…,” kui tsiteerida Kukerpillide populaarse laulu “Pillimehe elu” sõnade autorit Henno Käod. Neljapäeva hommikul hingati kopsudesse sedapuhku viimast korda California sooja õhku, nahale lasti veel viimased päikesekiired ning algaski tee Los Angelese lennujaama ning sealt Frankfurdi kaudu koju Tallinnasse.

 

Klassikaraadio: Delta (IV). ERSO Ameerika turnee finaal: kaks kontserti Californias

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdireis Ameerikas on jõudnud finaalini. Muljeid ja muusikat kohapealt vahendab Maarja Kasema.

Intervjuud Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendiga Ameerika Ühendriikides Maria-Ann Rohemäega, Ameerika viiuldaja Benjamin Beilmaniga, Pacific Chorali lauljatega, kes osalesid 1991. aastal Eestis koorifestivalil “Bridges of Song – Laulusillad” ning esinesid koos ERSOga ka Estonia kontserdisaalis. Tervest turneest teevad kokkuvõtte nii ERSO juhatuse liige Kristjan Hallik kui dirigent Arvo Volmer.

KUULA SAADET

“Aktuaalne kaamera” (7.02.2018): ERSO lõpetab eduka Ameerika turnee

Vaata “Aktuaalset kaamerat” uuesti (7.02.2018).

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester lõpetab täna oma kolmanda Ameerika turnee, mille käigus anti seitse kontserti erinevais paigus. Muuhulgas esineti ka Michigani osariigis, mille aukodanik on orkestri peadirigent Neeme Järvi.

Ameerika turneeks valmistas ERSO ette mitu erinevat kava, ettekandele tulid Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eduard Tubina, Jean Sibeliuse, Antonín Dvořáki, Johannes Brahmsi ja Felix Mendelssohni teosed. Dirigent Arvo Volmeri sõnul sõltub tuuride repertuaar nii tellija soovist kui ka rahalistest võimalustest, vahendas “Aktuaalne kaamera”. “Sellist osa Eesti muusikast, mida me võib-olla oleks soovinud kavas näha, ei võimaldanud lihtsalt orkestri suurus. Me oleksime siis pidanud kaasa võtma terve peotäie löökpillimängijaid, võib-olla harfi, võib-olla pianisti ja see on selline kompromisside küsimus ja seetõttu on meil natukene klassikalisem see kava,” ütles ERSO dirigent Arvo Volmer.

ERSO direktor Kristjan Halliku sõnul on Ameerika publik sümfooniaorkestri kontserdid hästi vastu võtnud. Igal kontserdil on olnud ka vähemalt üks eestlane. “Publik on siin riigis ju väga vahetu, et kõik kontserdid eranditult on ka publik olnud pärast kontserti püsti ja on ka enamjaolt lisalugu välja nõutud ja kõige rohkem isegi otsest tagasisidet saab meie plaadimüügi ja Eesti Vabariigi juubelipresentatsiooni lett,” lausus ta.

Turnee viit kontserti juhatas Arvo Volmer ning kahte – West Palm Beachis ja Ann Arboris – Neeme Järvi. Solistidena esinesid Triin Ruubel, Benjamin Beilman ja Garrick Ohlsson.

Michigani osariigi aukodanik ERSO ees. Ovatsioonid turnee kõige suuremas kontserdisaalis: Ann Arbori Hill Auditorium

Pärast kahte kontserti Iowa osariigis ootas meid ees reisi kõige pikem bussisõit: ühel päeval ligi 700 kilomeetrit ja järgmisel hommikul veel ligi 300 lisaks. Aga piisavate söögi- ja puhkusepeatustega kulgesid need täitsa mõnusalt. Loodus on kiirtee ääres suhteliselt üksluine ja lage. Vähesed elavnemise kohad olid siis, kui bussijuht hõikas mikrofoni, et nüüd sõidame üle Mississippi jõe ja kui puhkepeatuse ajal avastati põnev jäätisemüügimasin, mis kogu seltskonnas palju elevust tekitas. Teekond kulges kokku neljas osariigis — Iowas, Illinoisis, Indianapolises ja lõpuks sihtpunktis Michiganis. Ann Arborisse jõudes suundusime pärast üsna nappi hotellipeatust kontserdisaali, et teha korralik kontserdieelne proov.

Ann Arbor on ülikoolilinn, mis on koduks USA suurimate hulka kuuluvale Michigani Ülikoolile. 1817. aastal asutatud Michigani Ülikool asus esimesed 20 aastat Detroitis, seejärel 1824. aastal rajatud Ann Arboris.

Ann Arbori ülikoolilinnakus asuvad mitmed teatri- ja kontserdisaalid, millest suurim on Hill Auditorium. 1913. aastal (samal ajal Estonia teatriga!) valminud kontserdisaal on nime saanud aastail 1901—1909 ülikooli regendina tegutsenud Arthur Hilli järgi. Saal õnnistati sisse Ann Arbori 20. Maifestivalil ning see on kujunenud väga mainekaks esinemiskohaks, mille laval on üles astunud kõik maailma olulisimad sümfooniaorkestrid, samuti klassikalise ja kergemuusikamaailma tipptegijad alates Leonard Bernsteinist ja Cecilia Bartolist kuni Bob Marley ja Jimmy Buffettini. Käesoleva hooaja sümfooniakontsertide reas on ERSO kõrvuti New Yorgi Filharmoonikute ja Hiina NCPA (Beijing) sümfooniaorkestriga, nädala pärast on Hilli auditooriumi laval maailmakuulus viiuldaja Joshua Bell. “Kõik, kes siin esinevad, tahavad väga tagasi tulla,” kommenteeris Hilli auditooriumi populaarsust esinejate hulgas saali programmidirektor Michael Kondžiolka.

Lisaks valmimisaastale on Hilli auditooriumi ja Estonia konserdisaali ühiseks nimetajaks ka kitsavõitu lavatagune olustik — ahtakesed koridorid ja väikesed ruumid nii esinejatele kui personalile. Näha võis isegi üht oma pisikese tööruumi põrandal istudes einet võtvat helitehnikut, miniatuurne oli ka orkestri kohvinurk. Aga tõesti — ruumi rohkem ei olnudki.

Silma jäi põnev transpordiuks, mis asus otse töötajate välisukse kõrval ja väga lava lähedal. Sinna sai tagurdada reka järelhaagise ning kõik instrumendid ja riidestanged ilma suurema vaevata maha laadida.

Kuid saal on siin Estonia kontserdisaali omast väga erinev. Laias ja avaras Hill Auditoriumis on 3538 istekohta, mis on neli korda rohkem kui Estonia kontserdisaalis. Kui vaadata orkestrit siinsetel suurtel Ameerika kontserdilavadel, siis tundub kodune Estonia kontserdisaali kitsuke lava eriti väikese ja kokkusurutuna. Nii orkestrantide kui ka publiku vaatevinklist on siinsed laiad ja avarad asetused kindlasti paremad kui kodune kitsas ja pigem lavasügavusse ulatuv lava.

Ann Arboris tegutseb ka Ann Arbori sümfooniaorkester, mille kodusaaliks on Michigani Teater ning dirigendiks on alates 2000. aastast Iisraelis sündinud Arie Lipsky. Michigani regiooni suurim ja olulisim on aga 1887. aastal asutatud Detroiti sümfooniaorkester, mis kuulub Ameerika pikima ajalooga orkestrite hulka. (New York Philharmonic on asutatud 1842, Boston Symphony Orchestra 1881, Chicago, Clevelandi ja Philadelphia orkestrid on juba nooremad). Meenutusena olgu öeldud, et aastail 1990—2005 oli Detroiti SO peadirigendiks Neeme Järvi. Detroiti sümfooniaorkestri kodusaal Detroit Music Hall asub Ann Arborist vaid ühe tunni autosõidu kaugusel. Neeme Järvi peadirigendiperiood oli Detroiti orkestri üks hiilgeaegu – tõusis orkestri tase, kasvas publikuarv, plaadistuste kvaliteet ja arv ning rahvusvaheliste turneede hulk. Järvi on orkestri ajaloos oma peadirigendiaja pikkuselt teisel kohal.  1998. aastal käis Neeme Järvi Detroiti SOga orkestri esimesel Jaapani-turneel ning samal aastal käis ta Detroiti orkestriga ka Euroopa-turneel, mille lõppkontsert toimus Tallinnas.

Ann Arbori imekaunis ja suurepärase akustikaga Hilli Auditoorium, mis oli ühtlasi ERSO turnee kõige suurem saal, oli kontserdi alguseks publikust tulvil. Tulise aplausi ja rõõmsate hõigetega tervitati Neeme Järvit juba kontserdi alguses. Neeme Järvi on Michigani osariigi aukodanik ja Ann Arboris asuva Michigani Ülikooli audoktor, ilmselgelt on ta siinkandis täiesti oma inimene, keda armastatakse ja oodatakse. On suur rõõm ja au, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva turneel esitleb ta siinsele publikule Eesti esindusorkestrit ja eesti muusikat.

Ka Hilli auditooriumi programmidirektor Michael Kondžiolka, kes on Neeme Järviga aastakümneid koostööd teinud, mainis intervjuus, kui hea meel neil on, et Neeme Järvi on nii kaua olnud Michiganiga seotud. “Mul on suur au tunda teda mitte ainult kui artisti, vaid ka kui Eesti kultuuri saadikut. Inimesed on Facebookis palju kirjutanud, et nad ootavad väga tänast kontserti ja taaskohtumist Neeme Järviga ning igatsevad taga vanu aegu. Ta on USAs väga oluline Eesti kultuuri saadik.”

Kontserti oli kuulama tulnud ka Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides Lauri Lepik (fotol keskel koos maestro Neeme Järvi ja ERSO juhatuse liikme Kristjan Hallikuga). Vaheajal Klassikaraadiole antud intervjuus mainis ta ERSO kontserditurnee tähtsust Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul Ameerikas korraldatavate ürituste reas ning tundis heameelt tulise vastuvõtu üle, mis Neeme Järvile ja Eesti esindusorkestrile Ann Arboris osaks sai.

Eesti muusikast olid kavas avaloona kõlanud Elleri “Kodumaine viis” ja pärast vaheaega Tubina viies sümfoonia — väärikad teosed, millega Eestit Ameerikas tutvustada.

Brahmsi 1. klaverikontserdis astus taas orkestri ette pianist Garrick Ohlsson, kes lisaks lummavale klaverimängule oli ka jutukas ja humoorikas vestluspartner. Ta meenutas oma esimesi kohtumisi Neeme Järviga 1990. aastate alguses Detroitis, ühiseid USA turneesid nii Detroiti kui Bostoni orkestriga ning tõdes, et nad on väga palju koos esinenud, kuigi viimastel aastatel kahjuks mitte. Ta mainis ka, et Neeme Järvi oli talle kohe esimesel kohtumisel selgeks teinud, et dirigent ja solist ei pea omavahel muusikast rääkima, suhtlus toimugu pigem muusika vahendusel. “Ta on tõeline meister orkestri alal, tehniline meister. Ta näitab, kuidas mängida, mitte ei räägi. Ta ei ole selline, kes fikseerib ühe esitusviisi. Ta jätab alles vabaduse ja spontaansuse. Selline lähenemine hoiab esitused värsked. Ja muidugi on tal väga hea huumorimeel. Ning talle meeldib üllatada,” iseloomustas Ohlsson Neeme Järvit ja tema töömeetodeid.

Loomulikult plaksutati pianistilt ka Ann Arboris välja lisapala, milleks ta seekord esitas Rahmaninovi prelüüdi cis-moll. Aitäh Garrick Ohlssonile väga inspireerivate esituste eest!

Kontserdi uhkeks kulminatsiooniks oli Tubina viies. Neeme Järvi, kes on seda teost üle maailma paljudes kohtades ja eri orkestrtega esitanud, rääkis pärast kontserti, et alles nüüd, vanemas eas, on ta leidnud aega sellesse teosesse erilise põhjalikkusega süveneda ja hakanud seda täiesti uue pilguga vaatama. Ameerika publiku vaimustus, mida väljendati püsti seistes, aplodeerides ja braavo karjudes, oli väga üksmeelne. See väljendus ka paljude inimeste soovis osta endale pärast kontserti koju kaasa just selle Tubina sümfooniaga CD.

Pärast Tubina sõjakogemustest ja kodumaaigatsusest kantud viiendat mõjus Sibeliuse “Andante festivo” — Neeme Järvi üks vaieldamatuid lemmiklisalugusid — eriti helge ja hinge ülendavana koodana.

Kontserdile oli tulnud ka paarkümmend Michigani osariigis elavat väliseestlast, kes ERSO ja Neeme Järvi kontserdile kaasa elasid ning pärast kontserti esinejaid tervitama tulid. Ei ole meil veel olnud sadamat ehk saali, kus eestlased ees ei ootaks.

 

Klassikaraadio: Delta (III). ERSO ja Neeme Järvi Ann Arboris

Muljeid Ameerikast, kus ERSO ja Neeme Järvi esinesid turnee kõige suuremas ja prestiižikamas kontserdisaalis Ann Arbori Hill Auditoriumis. Kuula intervjuusid Hill Auditoriumi programmidirektori Michael Kondžiolka, kontserdi solisti pianist Garrick Ohlssoni, Eesti Vabariigi suursaadikuga Ameerika Ühendriikides Lauri Lepikuga, maestro Neeme Järviga ja kontserti kuulama tulnud väliseestlastega.

Muljeid vahendavad Nele-Eva Steinfeld ja Maarja Kasema.

KUULA SAADET