Rubriik ‘ERSO Ameerikas 2013’

ERSO ja Nikolai Aleksejev olümpialinn Atlantas – turnee 13. kontsert Schwartz Center’s (15.11.2013)

Gainesville’ist Floridast viis meie tee reede ennelõunal veel üle 530 km põhja pool asuvasse Atlantasse, Georgia osariigi pealinna. Atlanta koos oma eeslinnadega moodustab USA suuruselt üheksanda metropoliala.  Tegemist on osariigi majandus- ja kultuurikeskuse ning Ühendriikide kaguosa olulisima transpordikeskusega.

1837. aastal asutatud linna üheks tippajaks kujunes 1996. aasta, mil seal toimusid suveolümpiamängud. Eesti lippu kandis Atlanta olümpiamängude avatseremoonial sõudja Jüri Jaanson, eestlased Atlantas pjedestaalile ei jõudnud, parimateks tulemusteks olid epeemeeskonna ja epeenaiskonna 5. koht ning kümnevõistleja Erki Noole ja trekisõitja Erika Salumäe 6. koht.

Atlantas on olemas nii oma ooperi-, balleti- ja draamateater kui ka professionaalne sümfooniaorkester. Viimasel on käimas 68. hooaeg ning 12. hooaega on peadirigendiks Robert Spano. Samal ajal ERSO Atlantas toimunud kontserdiga toovad nemad Woodruff Arts Center’s asuvas orkestri kodusaalis Atlanta Symphony Hall’is ettekandele Carl Orffi “Carmina burana”. ERSO kontsert toimus Emory Ülikooli (tegemist on eraülikooliga) juurde kuuluvas Schwarts Center’s.

Schwartz Center for Performing Arts

Schwartz Center for Performing Arts. Foto link.

Donna and Marvin Schwartz Center

  • avamisaeg 2003
  • keskuses on:
    • 800-kohaline Cherry Logan Emersoni nimeline kontserdisaal
      • saali ehitamisel võeti eeskuju Viini Musikvereini ja Amsterdami Concertgebouw kontserdisaalist ning Bostoni Symphony Hall’ist
      • 2005. aastal paigaldati sinna orel
      • saal sai nime Atlanta teadlase Cherry Logan Emersoni järgi, kes 1930ndatel omandas Emory Ülikoolis nii bakalaureuse- kui magistrikraadi.
    • 135-kohaline teatrisaal, mida kasutavad nii ülikooli teatristuudiod kui saalis resideeriv professionaalne teatritrupp Theater Emory
    • 125-kohaline tantsustuudio
Kontsert Atlanta Schwartz Center's, 16.11.2013.

Kontsert Atlanta Schwartz Center’s, 16.11.2013.

ERSO ja maestro Nikolai Aleksejevi kontsert toimus Schwartz Center’ olulisimas kontserdisarjas – Emory Ülikooli patrooni Flora Glenn Candleri nimeline sari, mis toob igal aastal Atlanta Schwartz Center’sse rohkelt rahvusvaheliselt tunnustatud soliste.

Eilne kontsert Atlanta Schwartz Center’s oli ERSO turnee kolmeteistkümnes. Sealne saal oli publikust tulvil ning juba esimese poole lõpus ei tahtnud aplus lõppeda ning publik tõusis püsti, et oma rõõmu ja rahulolu näidata. Ka muusikutele meeldis see imekaunis ja väga hea akustikaga saal, kus laval ühele poole orkestrit troonis Ameerika ja teisel pool Eesti lipp.

Ühel pool lava oli Eesti ja teisel pool Ameerika lipp.

Ühel pool lava oli Eesti ja teisel pool Ameerika lipp.

Atlanta publik.

Atlanta publik.

Videoreportaaž kontserdist:

Pärast kontserti oli Eesti Vabariigi aukonsul Atlantas hr. Aadu Allpere koos abikaasa Kristi ning abilistega korraldanud väga südamliku ja luksusliku vastuvõtu. Kadri Tali ja aukonsul tervitasid külalisi ning tänasid väga hea kontserdi eest, mida kohalike sõnul oli oodatud juba üle poole aasta.

Vastuvõtul oli kohalik catering Phil Noyes ja Ed Blagei kaasabil valmistatud eriliselt maitsvad gurmeeroad, mis kõigi üllatuseks olid kaunistatud Eesti sümboolika ja vapiga.

Tundsime, et olime Atlantasse väga oodatud!

ERSO direktor Kadri Tali ja Eesti aukonsul Atlantas Aadu Allpere, 15.11.2013.

ERSO direktor Kadri Tali ja Eesti aukonsul Atlantas Aadu Allpere, 15.11.2013.

Vastuvõtt pärast kontserti, 15.11.2013.

Vastuvõtt pärast kontserti, 15.11.2013.

 

Atlanta aukonsul Aadu Allpere vastuvõtul, 15.11.2013.

Eesti vapiga kaunistatud magustoidud Atlanta aukonsul Aadu Allpere vastuvõtul, 15.11.2013.

 

Gainesville’i Curtis M. Phillips Center – turnee 12. kontsert (14.11.2013)

Turnee 12. kontsert toimus Gainesville’is, Florida Ülikooli juurde kuuluvas Curtis M. Phillipsi nimelises esituskunstide keskuses. Sinna jõudmiseks tuli ennelõunal läbida bussidega ligi 440 km West Palm Beachist põhja suunas.

Phillips Center

Phillips Center

Curtis M. Phillips Center for the Performing Arts:

  • avamisaeg 1992
  • erinevalt mitmetest teistest omataolistest, kus avaürituseks on olnud sümfooniakontsert, tutvustas Phillipsi keskus end kõigepealt publikule muusikalietendusega, tuues kolmel õhtul lavale Andrew Lloyd Webberi muusikali “Cats”
  • keskuses kaks esinemiskohta.
    • 1760-kohaline suur saal
    • 200-kohaline black-boksi tüüpi teatrisaal

Curtis M. Phillipsi nime sai keskus aastal 2000, pärast pensionile jäänud kirurg dr Curtis M. Phillipsi ja tema abikaasa Florida Ülikoolile tehtud annetust, mille eesmärgiks oli toetada ja arendada Gainesville’i esituskunstide keskust.

Algamas on proov Gainesville'i Phillips Center's, 14.11.2013.

Algamas on proov Gainesville’i Phillips Center’s, 14.11.2013.

Nikolai Aleksejevi juhatusel kõlasid Gainesville’is Tormise Avamäng nr 2, Dvořáki Tšellokontsert ja Brahmsi Sümfoonia nr 2, solistiks ikka nii publiku kui orkestri poolt armastatud Narek Nakhnazaryan.

Orkester on kontserdiks valmis, kohe tuleb dirigent, 14.11.2013.

Orkester on kontserdiks valmis, kohe tuleb dirigent, 14.11.2013.

Dvořáki Tšellokontsert. Narek Hakhnazaryam, ERSO ja dirigent Nikolai Aleksejev, 14.11.2013, Gainesville.

Dvořáki Tšellokontsert. Narek Hakhnazaryam, ERSO ja dirigent Nikolai Aleksejev, 14.11.2013, Gainesville.

Maestro Neeme Järvi samal ajal Washingtonis…

Pärast väga edukat kontserti ERSO ja EFK-ga New Yorgis suundus ERSO peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi Washingtoni, et teha proove ning anda 14., 15. ja 16. novembril kontserdid National Symphony Orchestra’ga. See 1931. aastal asutatud orkester resideerub Kennedy Keskuses. Kavas on Kodaly süit “Háry János”, Liszti II klaverikontsert Saksa ja Jaapani juurtega pianisti Alice Sara Otti soleerimisel ning katkendid Prokofjevi “Romeo ja Julia” süitidest.

Estonian Master, Through Lens of Compatriots. Arvo Pärt Works in Lincoln Center White Light Festival (Steve Smith, New York Times, 11.11.2013)

If any artist is emblematic of the spirit manifest in Lincoln Center’sWhite Light Festival, it might be Arvo Pärt. An Estonian composer based in Berlin for much of his career, Mr. Pärt achieved wide renown in the mid-1980s through a series of recordings on the German label ECM. His rise to prominence was also abetted by the conductor Neeme Järvi, a countryman whose continued advocacy was evident in a festival concert by the Estonian National Symphony Orchestra and the Estonian Philharmonic Chamber Choir at Avery Fisher Hall on Sunday evening.

White Light Festival

The secret to Mr. Pärt’s success is not so hard to fathom. His mature works propose an alternative to astringent modernism and pattern-based minimalism alike, offering instead simplicity and piety fused in a manner easily likened to luminosity. Much of his music conveys tenets of Christian faith, but in a manner that invites contemplation and expresses conviction rather than proselytizing.

Small wonder that Lincoln Center has adopted a statement by Mr. Pärt as a motto for the festival, which is devoted to artistic expressions of notions of interior life: spirituality, for lack of a more exact term. “I could compare my music to white light, which contains all colors,” Mr. Pärt is quoted in the program as saying. “Only a prism can divide the colors and make them appear; this prism could be the spirit of the listener.”

That said, “In Principio,” the earlier and larger of two works by Mr. Pärt included in a program titled “Word Made Flesh,” extends well beyond asceticism. Hammering repetitions in the first of five movements echo choral dramatists throughout the ages, from Mozart and Beethoven to Orff and Philip Glass.

“Erat Lux Vera,” the work’s long, gripping middle movement, speaks more clearly in Mr. Pärt’s idiom. But “Quotquot Autem Acceperunt Sum” is lugubrious and anguished, and the concluding “Et Verbum Caro Factum Est” is closer to Mr. Glass’s stasis than to Mr. Pärt’s distinctive shimmer. Mr. Järvi elicited fine work from his musicians here and in the somber “Da Pacem Domine,” with only a slight edge of precision missing in some ensemble attacks.

An account of Mozart’s “Ave Verum Corpus” was subdued and gauzy, as if inhabited by Mr. Pärt’s spirit. Repeated immediately as a reprise, the same piece sounded more forthright and upbeat. Two instrumental works framed the program: Veljo Tormis’s Overture No. 2, a bracing curtain-raiser redolent of Sibelius and the Estonian Eduard Tubin; and Sibelius’s Symphony No. 5, with all the slippery transitions and boisterous climaxes authoritatively handled. Another Sibelius, “Andante Festivo,” provided a blithe encore.

The White Light Festival runs through Nov. 23 at various New York locations; 212-721-6500, whitelightfestival.org.

LOE ARTIKLIT NEW YORK TIMES’I KODULEHEL

The Estonian National Symphony makes a stunning regional debut at Kravis Center ( Lawrence Budmen, South Florida Classical Review, 14.11.2013)

The Estonian National Symphony Orchestra made a stunning South Florida debut Wednesday night at the season opening of the Regional Arts Concert Series, the flagship classical offering of the Kravis Center in West Palm Beach.

While this ensemble has not had the wide exposure on recordings and concert tours of North America that better known groups have received, the Estonian orchestra is nothing short of world class. The ensemble has long been associated with  renowned Estonian conductor Neeme Jarvi, its artistic director in the 1960′s and 70′s who returned to that position in 2010. Jarvi led the New York and West Coast concerts on the current American tour.

Kontserdi pidulik finaal Elleri "Kodumaise viisiga". 13.11.2013, Kravis Center.

Kontserdi pidulik finaal Elleri “Kodumaise viisiga”. 13.11.2013, Kravis Center.

The Kravis concert was under the direction of Nikolai Alexeev, the group’s former principal conductor. (Note: Saturday night’s performance at the Broward Center will be conducted by Anu Tali, recently named music director of the Sarasota Orchestra on Florida’s Gulf Coast.)

The Overture No. 2 by Estonian composer Veljo Tormis was a lively opener that showcased the orchestra’s corporate strengths. In the busy, rapid figurations that commence this curtain-raiser, the striking precision and tonal luster of the string section was remarkable. In an era of orchestral globalization when so many ensembles sound homogeneous, it was a pleasure to hear the orchestra’s winds, particularly the flutes and oboes. These players produce a tangy, appealingly raw sound that is distinctive yet blends into the instrumental texture smoothly. Brass are mellow and beautifully balanced without the harshness of some Eastern European ensembles.  In Tormis’ brisk score, the entire group shone impressively, the winds bringing delicacy to the darkness and mystery of the central episode.

Armenian cellist Narek Hakhnazaryan was the Gold Medal winner in the cello division of the 2011 International Tchaikovsky Competition. He counts the late Mstislav Rostropovich among his mentors and studied at both the Moscow and New England conservatories.

Hakhnazaryan’s performance of Dvorak’s Cello Concerto in B minor was  electrifying. Playing with lean, compact sonority, he swept through the opening Allegro at a daringly fierce clip, yet displayed agile dexterity in the cadenza with its forays to the instrument’s high register. The lyrical second theme was assayed with broad, aristocratic authority.

In the slow movement, Alexeev shaped the melodic lines in an  unusually fleet manner, emphasizing the music’s roots in Czech folk music. Hakhnazaryan’s beautifully varied dynamics emphasized bold contrasts, from a barely audible whisper to a full throttle singing line. He brought a sense of deep sadness to the movement’s closing pages without exaggerated bathos.

In the finale, Hakhnazaryan’s cello sang out at top volume over the full ensemble at top speed. The collaboration between soloist and conductor was tight and well coordinated, Alexeev and the orchestra equals for this intense and exciting music making.

The Kravis audience, which can sometimes seem tepid and unenthusiastic, responded with cheers and bravos. Hakhnazaryan offered a daring encore, Lamentatio, by Giovanni Sollima. In this improvisation on a Romanian folk song, the cellist sang and chanted as he played an austere, almost liturgical melodic line, suddenly taking off with finger-breaking trills and stops at high speed in a tour de force. This young cellist is an amazing musician whose future career holds the greatest promise.

Brahms’ Symphony No. 2 in D Major was a fine vehicle for the orchestra’s gleaming sonority, in a performance astutely melded by Alexeev.

The conductor led a straightforward, flowing account of this most pastoral of Brahms symphonies, bringing rhythmic incisiveness to the Allegretto and finale. This was the kind of authoritative, satisfying performance that such conductors as Eugene Ormandy and Alfred Wallenstein regularly offered in the past but is too rarely heard today.

For an encore, Alexeev offered Kodumaine Viis (Homeland Melody) by Estonian composer Heino Eller. This nationalistic score offered a superbly coordinated display of strings in lyrical bloom.

Anu Tali conducts the Estonian National Symphony Orchestra  8 p.m. Saturday at the Broward Center in Fort Lauderdale. The program features Tormis’s Overture No. 2, Tchaikovsky’s Symphony No. 5, and Dvorak’s Cello Concerto with soloist Narek Hakhnazaryan. 954-462-0222; browardcenter.org.

LOE ARTIKLIT SOUTH FLORIDA CLASSICAL REVIEW KODULEHEL.

ERSO turneel USA-s kujunes tippsündmuseks Neeme Järvi juhatatud kontsert New Yorgis (Priit Kuusk, www.concert.ee, 13.11.2013)

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri teistkordsel turneel Ühendriikides juhatas 30. oktoobrist kuni 10. novembrini kokku seitset kontserti peadirigent Neeme Järvi. Tema dirigeeritud viimane kontsert 10. novembril New Yorgi Lincolni keskuse Avery Fisher Hall’is kujunes kontserdireisi esipoole tippsündmuseks.

Lincoln Center

Lincoln Center

New Yorgi kontsert oli ERSO-le juba üheksas, aga orkestri kunstilisele juhile Neeme Järvile seitsmes ja sellel suurepärasel reisil viimane. Vahepeal dirigeeris kaht kontserti Nikolai Aleksejev, kes jätkab pärast New Yorki alles jäänud viie kontserdiga, kuni 17. novembrini Floridas. Eelviimast kontserti sama kavaga juhatab ka Anu Tali. Eesti muusikast on kogu reisi 15 kontserdist lausa 11 korral kava avamas Veljo Tormise Avamäng nr 2, reisi algul ka Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mäletuseks“.

New Yorgi kavasse Avery Fisher Hall’is oli valitud aga koguni kaks eesti heliloojat: nüüd järgnes Tormise avamängule kaks Arvo Pärdi teost, sest kaastegev oli just oma USA turneed alustamas Eesti Filharmoonia Kammerkoor. „In principiole“ ja „Da pacem Dominele“ järgnes Wolfgang Amadeus Mozarti imekaunis „Ave verum corpus“, mis tuli kordamisele. Õhtu teises osas juhatas Neeme Järvi Jean Sibeliuse Sümfooniat nr 5, tuues siin lisapalana ettekandele meistri „Andante festivo“.

Neeme Järvi on Avery Fisher Hall’is juhatanud palju kordi huvitavaid kavasid varem New Yorgi Filharmooniaorkestri ees, kuid enda orkestriga siin üles astuda oli talle esmakordne ja eriline kogemus, kus mõlemapoolselt anti oma parim.

Kui ka pressivastukajad ära oodatud, saab kindlasti mainida väga heatahtlikku ja soosivat vastuvõttu Eesti muusikute esinemisele pühapäeval 10. novembril täissaalile kuulsa New Yorgi Filharmooniaorkestri residentsis Lincoln Center’s. Köitev on, missuguste eelteadmistega on retsensendid meie ERSO ja Neeme Järvi kohta kirjutanud – nimevigadeta, sisuliste eksimisteta, teadmisega meie poliitilisest lähiminevikust, meie kultuurist, dirigentidest Järvidest ja Arvo Pärdist, samuti Veljo Tormisest. Arvan, et siin taga on ka meie toimetajate ning korraldajafirma Opus3 Artists hea eeltöö.

New Yorki oodati sellele tõeliselt rahvuslikule sündmusele autorina kohale ka helilooja Arvo Pärti, aga siiski ei võtnud ta ette seda pikka ja väsitavat teekonda üheks õhtuks üle ookeani.

New Yorgi kontsert kuulus ühtlasi muusikapidustuste „White Light Festival“ programmi, kus 2010. aastal dirigeeris ka Tõnu Kaljuste. Kuu aega kestvatel pidustustel laulis nüüd meie ERSO järel Leipzigi Toomkiriku poistekoor koos Leipzigi Barokkorkestriga.

New York Classical Review avaldas 11. novembril artikli Eesti muusikute kontserdist („Põhjala puhta ilu toomisest“) esimesena George Grella sulest, seejärel kiitis meid samal päeval New Yorgi kultuuriajakiri The New Criterion Jay Nordlingeni artikliga, ja ka Financial Times on avaldanud 12. novembril nimeka kriitiku Martin Bernheimeri tunnustava arvustuse ERSO-st ja nende kontserdist New Yorgis.  Lisame maestro Järvi enda arvamuse: „Orkester on suurepäraselt mänginud, meil on olnud haruldased saalid ja suurepärane vastuvõtt. Pole kahtlust, et ERSO kuulub maailmaklassi.“

ERSO turneel peab silma peal ka meie Klassikaraadio, aga eriliselt tahaksin esile tõsta ERSO muusikateadlasest toimetaja Maarja Kasema eeltööd ning kogu reisi kajastamist oma postitustega veebiaadressil < blog.erso.ee >, – see on parim, mis saab olla: täpne, eksimatu ja oma avara nägemisega hariv, meeleolukas ning huvitav lugeda, fotode ja videoklippide kaudu vaadata, põhjalik ja ülevaatlik pressi vastukajadega koos raadiosaadete kuulamisvõimalusega jms.

Peadirigent Neeme Järvi ei jäänud Ühendriikides aga puhkama: kolmel õhtul, 14.- 16. novembril juhatab ta taas Rahvuslikku Sümfooniaorkestrit Washingtonis, kus 2. novembril dirigeeris samas ka Kristjan Järvi. Kennedy keskuse kontserdisaalis tulevad ettekandele Zoltán Kodály süit ooperist „Háry János“, Ferenc Liszti Klaverikontsert nr 2 (solistiks Alice Sara Ott) ning katkendid Sergei Prokofjevi balletimuusika „Romeo ja Julia“ kahest süidist op. 64.

Novembrikuu lõpul seisab Neeme Järvi oma teise, Šveitsi orkestri ees, kui Šveitsi-Romaani Orkester mängib tema käe all Genfis, Lausanne’is ja Zürichis.