Rubriik ‘ERSO Ameerikas 2013’

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul (Eesti Elu, 22.11.2013)

Hiljutine ERSO kontsert-turnee Ameerika Ühendriikidesse tõi orkestri ka Florida osariiki, kus nad esinesid neljas linnas: West Palm Beach, Gainsville, Fort Lauderdale ja Daytona. Lõuna-Florida Eesti Selts otsustas tervitada orkestrit Floridasse saabumisel piduliku vastuvõtuga 12. novembril West Palm Beachis.

Orkestri tiheda esinemiskava tõttu oli vastuvõtu korraldamine küllaltki keeruline ja nõudis koordineerimist orkestri juhtkonna, nende ameerika mänedžmentifirma ja seltsi esindajate vahel. Siiski leiti sobiv võimalus korraldada vastuvõtt 12. novembri õhtul Hawthorn Suites hotellis, kus orkester ööbis peale saabumist New Yorgist.

Lõuna-Florida Eesti Selts varus kohtumiseks avara saali hotelli kuuendal korrusel ja kohe peale lennuväljalt kohale jõudmist kogunes sinna pea sajaliikmeline orkestri liikmete pere ja üle paari tosina seltsi liikmeid. Seltsi poolt olid tellitud soojad suupisted ja ei puudunud ka kaks „bartenderit”, esimehe Arno Kallase tütrepojad, kes serveerisid veini ja muid karastavaid jooke.

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Varsti olid kõik külalised elavas keskustelus ja leiti palju uusi sõpru. Orkestri liikmed olid eriti huvitatud väliseestlaste käekäigust ja siinsetest elamistingimustest. Leidus ka kohtumisi vanade tuttavatega, sest paljud orkestri liikmed mäletasid hästi neli aastat tagasi aset leidnud rannaäärset piknikku eelmise kontsertturnee päevilt.

Orkestri tervitajate hulgas oli ka dirigent ja koorijuht Taavo Virkhaus, kes selleks puhuks kohale sõitis Huntsville’ist, Alabamast. Seltsi esimees Arno Kallas tervitas kõiki orkestri liikmeid ja soovis neile edukat esinemist. Orkestri direktor Kadri Tali omalt poolt tänas Eesti Seltsi ja korraldajaid südamliku vastuvõtu eest ja avaldas erilist tunnustust Paul Vestersteinile, kes oli algkontakt orkestri ja seltsi vahel. Oli näha, et vastuvõtust jäi orkestrile mõjuv ja meeldejääv mulje. Sellise suurejoonelise ürituse läbiviimine oli võimalik ainult tänu lisatoetusele lahkete annetajate Arno Kallase, Hilda Kaepa, Aavo Kõiva, Vello Priima, Maire Riisma, Paul Vestersteini ja Toomas Waldini poolt.

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Järgmise päeva õhtul toimus orkestri suurepärane kontsert West Palm Beachi Kravis Centeri kontsertsaalis, kus eestlastele oli reserveeritud mitu rida istmeid esimesel rõdul.

LOE ARTIKLIT EESTI ELU KODULEHEL

New York, New York

Varia

Kadri Tali: iga ERSO kontsert USA-s oli mulle suur elamus (Mari Peegel, Eesti Päevaleht, 21.11.2013)

15 esinemisega Ameerikat vaimustanud ERSO vääriks suuremat rahalist tunnustust, kui Eesti praegu pakkuda saab. 
Troy Savings Bank Music Hall, 11.11.2013.

Troy Savings Bank Music Hall, 11.11.2013.

ERSO direktor Kadri Tali, milline on teisipäeval Eestisse saabunud muusikute meeleolu? Kolmenädalaselt tuurikarussellilt on vist päris keeruline maha tulla.

Jõudsime enne kella viit Tallinna lennujaama ja kõik olid sõbralikus ja rõõmsas meeleolus. Professionaali iseloomustabki mängu ilu ehk see, kuidas sa nii raske ülesande täide viid. Ühelt poolt oli see väga raske tuur, teisalt vaimustav ja äärmiselt mõjuvõimas eesti kultuurile. See kannustas muusikuid väga.

Mainisite, et tuur oli väga raske. Miks?

Kujutage ette – 15 kontserti, vahemaa Californiast New Yorki. Viis lendu seal vahepeal, muidu bussiga.Pead iga päev olema valmis reisima viis kuni kuus tundi, pärast seda lavale minema, arvestama, kuidas sa laval oled, ja tunnetama oma sooritustaset. See oli füüsiliselt väga kurnav, ka ajavahed andsid tunda. Pealegi oli pea iga kontsert natuke erineva uue kavaga, dirigendid vaheldusid. Siiski võin kätt südamele pannes öelda, et iga ERSO kontsert oli minu jaoks suur elamus, selle taseme üle võib uhke olla.

Millise knihviga te Ameerika pressi ära võlusite, et teid nii palju kajastati?

Ma ei oska öelda, aga maailm on ju avatud uutele mõtetele. Ameerika on nii suur koht, et seal ei ole väikest ega kohalikku mõtlemist. Neid huvitab, kust inimesed tulevad, huvitab esinejate tase ja heliloojad. Pole niivõrd solisti-, dirigendi- ja orkestikeskne mõtlemine, vaid heliloojakeskne. Huvitab Arvo Pärt, Veljo Tormis, meie interpretatsioon Sibeliusest, Brahmsist ja Tšaikovskist. Me saime kaasa rääkida.

Kõigi võimaluste maal on ikka käidud raha teenimas. Kuidas teil läks?

Ükski tipptasemel kunstiliik ei saa kunagi olla kasumlik. Kui hästi pingutame, siis võib-olla tuleme ots otsaga kokku, aga selles ei või kindel olla. Nüüd tuleb kanapojad üle lugeda. Kui suur orkester reisib, siis see on äärmiselt kallis ettevõtmine. Aga meil olid väga head koostööpartnerid Opus 3 Artists ja kultuuriministeerium. Tuleb arvestada, et ka inimtööjõud maksab midagi, kuigi sellise taseme juures võiks see olla natuke tulutoovam, kui meie Eesti endale täna lubada saab. Selle pärast olen ma juhina natuke kurvameelne. Erilisust ja väljapaistvust peaks ka palgaga tunnustama.

Millise mulje Ameerika publik laval seisjatele jättis?

Kui Eestis on aplaus vaoshoitum, aga pikem, siis ameeriklased on kohe püsti ja näitavad oma vaimustust. Aga sa saad kohe aru, kui neile tõesti meeldis. Mulle oli suurim avastus, et Ameerika ei ole sugugi nii pealiskaudne loosungitemaa, kui ma arvasin. Nägime palju publikuid ja saale – saime läbilõike Ameerikast, mis näitas mulle seda riiki kui ühte kultuursemat, huvipakkuvamat, meeldivamat maad, kus ma üldse käinud olen.

Oli orkestril ka mõni lemmiksaal?

Kindlasti Lincoln Center. Kui sa esined nii kuulsas saalis, kus on üle 2700 koha peaaegu välja müüdud, ja see saal on sinu rahva muusika päralt. Kui sa vaatad, et seal on festival, mille T-särkidel on Arvo Pärdi tsitaadid, siis sellele on väga raske midagi vastu panna. Stanfordi ülikoolil oli väga võimas saal, kuid üks saal, mis oli täiesti kordumatu, oli Troy New Yorgi osariigis. Sinna sõidavad paljud maailma orkestrid salvestama. Ta on küll väiksemapoolsem, pisut vanunud, aga tema akustika on täiesti ennekuulmatu. Õnneks salvestati ka meie kontsert seal. Igal juhul kiideti palju meie erilist keelpillisaundi ja meisterlikke puhkpillisoolosid. Räägiti ka orkestri ilusast lavalisest välimusest, mis pole vähe tähtis.

22. ja 23. päev: Orlando – Frankfurt – Tallinn

Meie turnee viimane hotell Florida Daytona Beachis, või nüüd oleks isegi õige öelda Beachil, kuna hotell piirnes tõesti rannaliivaga, pakkus tõelisi naudinguid. Otse akna all mühisesid Atlandi ookeani lained, mõjudes kolm nädalat järjest peamiselt muusika sees supelnud ersokatele  väga teraapiliselt. Soe ilm ja mõnus vesi meelitasid põhjamaa inimesed ookeanimõnusid nautima … ning meie õnneks jäi kõhutäieta ka täna hommikul randa sattunud üksik haikala.

Ees on kodutee. Bussidega Daytona Beachist Orlandosse ning sealt  lennukiga Frankfurdi kaudu Tallinnasse, kuhu kavakohaselt jõuame teisipäeval,  19. novembril kell 16.35. Head reisi meile!

ERSO turneeblogi täieneb lähiajal veel nii foto-, video- kui tekstimaterjalide osas.

Aitäh kõigile blogi jälgijatele, teid on olnud rõõmsakstegevalt palju!

Orlando, Florida, Ameerika Ühendriigid.

Orlando, Florida, Ameerika Ühendriigid. Foto link.

Frankfurt am Main, Saksamaa.

Frankfurt am Main, Saksamaa.

Tallinn, Eesti.

Tallinn, Eesti.

Ja siin veelkord meeldetuletuseks kaart turnee kontserdipaikadega:

ERSO Ameerikas 2013. Alus Google Maps, täiendatud ERSO 2013. aasta Ameerika-turnee kontserdipaikadega.

ERSO Ameerikas 2013. Alus Google Maps, täiendatud ERSO 2013. aasta Ameerika-turnee kontserdipaikadega.