Rubriik ‘Kajastused pressis’

Estonian Master, Through Lens of Compatriots. Arvo Pärt Works in Lincoln Center White Light Festival (Steve Smith, New York Times, 11.11.2013)

If any artist is emblematic of the spirit manifest in Lincoln Center’sWhite Light Festival, it might be Arvo Pärt. An Estonian composer based in Berlin for much of his career, Mr. Pärt achieved wide renown in the mid-1980s through a series of recordings on the German label ECM. His rise to prominence was also abetted by the conductor Neeme Järvi, a countryman whose continued advocacy was evident in a festival concert by the Estonian National Symphony Orchestra and the Estonian Philharmonic Chamber Choir at Avery Fisher Hall on Sunday evening.

White Light Festival

The secret to Mr. Pärt’s success is not so hard to fathom. His mature works propose an alternative to astringent modernism and pattern-based minimalism alike, offering instead simplicity and piety fused in a manner easily likened to luminosity. Much of his music conveys tenets of Christian faith, but in a manner that invites contemplation and expresses conviction rather than proselytizing.

Small wonder that Lincoln Center has adopted a statement by Mr. Pärt as a motto for the festival, which is devoted to artistic expressions of notions of interior life: spirituality, for lack of a more exact term. “I could compare my music to white light, which contains all colors,” Mr. Pärt is quoted in the program as saying. “Only a prism can divide the colors and make them appear; this prism could be the spirit of the listener.”

That said, “In Principio,” the earlier and larger of two works by Mr. Pärt included in a program titled “Word Made Flesh,” extends well beyond asceticism. Hammering repetitions in the first of five movements echo choral dramatists throughout the ages, from Mozart and Beethoven to Orff and Philip Glass.

“Erat Lux Vera,” the work’s long, gripping middle movement, speaks more clearly in Mr. Pärt’s idiom. But “Quotquot Autem Acceperunt Sum” is lugubrious and anguished, and the concluding “Et Verbum Caro Factum Est” is closer to Mr. Glass’s stasis than to Mr. Pärt’s distinctive shimmer. Mr. Järvi elicited fine work from his musicians here and in the somber “Da Pacem Domine,” with only a slight edge of precision missing in some ensemble attacks.

An account of Mozart’s “Ave Verum Corpus” was subdued and gauzy, as if inhabited by Mr. Pärt’s spirit. Repeated immediately as a reprise, the same piece sounded more forthright and upbeat. Two instrumental works framed the program: Veljo Tormis’s Overture No. 2, a bracing curtain-raiser redolent of Sibelius and the Estonian Eduard Tubin; and Sibelius’s Symphony No. 5, with all the slippery transitions and boisterous climaxes authoritatively handled. Another Sibelius, “Andante Festivo,” provided a blithe encore.

The White Light Festival runs through Nov. 23 at various New York locations; 212-721-6500,


The Estonian National Symphony makes a stunning regional debut at Kravis Center ( Lawrence Budmen, South Florida Classical Review, 14.11.2013)

The Estonian National Symphony Orchestra made a stunning South Florida debut Wednesday night at the season opening of the Regional Arts Concert Series, the flagship classical offering of the Kravis Center in West Palm Beach.

While this ensemble has not had the wide exposure on recordings and concert tours of North America that better known groups have received, the Estonian orchestra is nothing short of world class. The ensemble has long been associated with  renowned Estonian conductor Neeme Jarvi, its artistic director in the 1960′s and 70′s who returned to that position in 2010. Jarvi led the New York and West Coast concerts on the current American tour.

Kontserdi pidulik finaal Elleri "Kodumaise viisiga". 13.11.2013, Kravis Center.

Kontserdi pidulik finaal Elleri “Kodumaise viisiga”. 13.11.2013, Kravis Center.

The Kravis concert was under the direction of Nikolai Alexeev, the group’s former principal conductor. (Note: Saturday night’s performance at the Broward Center will be conducted by Anu Tali, recently named music director of the Sarasota Orchestra on Florida’s Gulf Coast.)

The Overture No. 2 by Estonian composer Veljo Tormis was a lively opener that showcased the orchestra’s corporate strengths. In the busy, rapid figurations that commence this curtain-raiser, the striking precision and tonal luster of the string section was remarkable. In an era of orchestral globalization when so many ensembles sound homogeneous, it was a pleasure to hear the orchestra’s winds, particularly the flutes and oboes. These players produce a tangy, appealingly raw sound that is distinctive yet blends into the instrumental texture smoothly. Brass are mellow and beautifully balanced without the harshness of some Eastern European ensembles.  In Tormis’ brisk score, the entire group shone impressively, the winds bringing delicacy to the darkness and mystery of the central episode.

Armenian cellist Narek Hakhnazaryan was the Gold Medal winner in the cello division of the 2011 International Tchaikovsky Competition. He counts the late Mstislav Rostropovich among his mentors and studied at both the Moscow and New England conservatories.

Hakhnazaryan’s performance of Dvorak’s Cello Concerto in B minor was  electrifying. Playing with lean, compact sonority, he swept through the opening Allegro at a daringly fierce clip, yet displayed agile dexterity in the cadenza with its forays to the instrument’s high register. The lyrical second theme was assayed with broad, aristocratic authority.

In the slow movement, Alexeev shaped the melodic lines in an  unusually fleet manner, emphasizing the music’s roots in Czech folk music. Hakhnazaryan’s beautifully varied dynamics emphasized bold contrasts, from a barely audible whisper to a full throttle singing line. He brought a sense of deep sadness to the movement’s closing pages without exaggerated bathos.

In the finale, Hakhnazaryan’s cello sang out at top volume over the full ensemble at top speed. The collaboration between soloist and conductor was tight and well coordinated, Alexeev and the orchestra equals for this intense and exciting music making.

The Kravis audience, which can sometimes seem tepid and unenthusiastic, responded with cheers and bravos. Hakhnazaryan offered a daring encore, Lamentatio, by Giovanni Sollima. In this improvisation on a Romanian folk song, the cellist sang and chanted as he played an austere, almost liturgical melodic line, suddenly taking off with finger-breaking trills and stops at high speed in a tour de force. This young cellist is an amazing musician whose future career holds the greatest promise.

Brahms’ Symphony No. 2 in D Major was a fine vehicle for the orchestra’s gleaming sonority, in a performance astutely melded by Alexeev.

The conductor led a straightforward, flowing account of this most pastoral of Brahms symphonies, bringing rhythmic incisiveness to the Allegretto and finale. This was the kind of authoritative, satisfying performance that such conductors as Eugene Ormandy and Alfred Wallenstein regularly offered in the past but is too rarely heard today.

For an encore, Alexeev offered Kodumaine Viis (Homeland Melody) by Estonian composer Heino Eller. This nationalistic score offered a superbly coordinated display of strings in lyrical bloom.

Anu Tali conducts the Estonian National Symphony Orchestra  8 p.m. Saturday at the Broward Center in Fort Lauderdale. The program features Tormis’s Overture No. 2, Tchaikovsky’s Symphony No. 5, and Dvorak’s Cello Concerto with soloist Narek Hakhnazaryan. 954-462-0222;


ERSO turneel USA-s kujunes tippsündmuseks Neeme Järvi juhatatud kontsert New Yorgis (Priit Kuusk,, 13.11.2013)

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri teistkordsel turneel Ühendriikides juhatas 30. oktoobrist kuni 10. novembrini kokku seitset kontserti peadirigent Neeme Järvi. Tema dirigeeritud viimane kontsert 10. novembril New Yorgi Lincolni keskuse Avery Fisher Hall’is kujunes kontserdireisi esipoole tippsündmuseks.

Lincoln Center

Lincoln Center

New Yorgi kontsert oli ERSO-le juba üheksas, aga orkestri kunstilisele juhile Neeme Järvile seitsmes ja sellel suurepärasel reisil viimane. Vahepeal dirigeeris kaht kontserti Nikolai Aleksejev, kes jätkab pärast New Yorki alles jäänud viie kontserdiga, kuni 17. novembrini Floridas. Eelviimast kontserti sama kavaga juhatab ka Anu Tali. Eesti muusikast on kogu reisi 15 kontserdist lausa 11 korral kava avamas Veljo Tormise Avamäng nr 2, reisi algul ka Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mäletuseks“.

New Yorgi kavasse Avery Fisher Hall’is oli valitud aga koguni kaks eesti heliloojat: nüüd järgnes Tormise avamängule kaks Arvo Pärdi teost, sest kaastegev oli just oma USA turneed alustamas Eesti Filharmoonia Kammerkoor. „In principiole“ ja „Da pacem Dominele“ järgnes Wolfgang Amadeus Mozarti imekaunis „Ave verum corpus“, mis tuli kordamisele. Õhtu teises osas juhatas Neeme Järvi Jean Sibeliuse Sümfooniat nr 5, tuues siin lisapalana ettekandele meistri „Andante festivo“.

Neeme Järvi on Avery Fisher Hall’is juhatanud palju kordi huvitavaid kavasid varem New Yorgi Filharmooniaorkestri ees, kuid enda orkestriga siin üles astuda oli talle esmakordne ja eriline kogemus, kus mõlemapoolselt anti oma parim.

Kui ka pressivastukajad ära oodatud, saab kindlasti mainida väga heatahtlikku ja soosivat vastuvõttu Eesti muusikute esinemisele pühapäeval 10. novembril täissaalile kuulsa New Yorgi Filharmooniaorkestri residentsis Lincoln Center’s. Köitev on, missuguste eelteadmistega on retsensendid meie ERSO ja Neeme Järvi kohta kirjutanud – nimevigadeta, sisuliste eksimisteta, teadmisega meie poliitilisest lähiminevikust, meie kultuurist, dirigentidest Järvidest ja Arvo Pärdist, samuti Veljo Tormisest. Arvan, et siin taga on ka meie toimetajate ning korraldajafirma Opus3 Artists hea eeltöö.

New Yorki oodati sellele tõeliselt rahvuslikule sündmusele autorina kohale ka helilooja Arvo Pärti, aga siiski ei võtnud ta ette seda pikka ja väsitavat teekonda üheks õhtuks üle ookeani.

New Yorgi kontsert kuulus ühtlasi muusikapidustuste „White Light Festival“ programmi, kus 2010. aastal dirigeeris ka Tõnu Kaljuste. Kuu aega kestvatel pidustustel laulis nüüd meie ERSO järel Leipzigi Toomkiriku poistekoor koos Leipzigi Barokkorkestriga.

New York Classical Review avaldas 11. novembril artikli Eesti muusikute kontserdist („Põhjala puhta ilu toomisest“) esimesena George Grella sulest, seejärel kiitis meid samal päeval New Yorgi kultuuriajakiri The New Criterion Jay Nordlingeni artikliga, ja ka Financial Times on avaldanud 12. novembril nimeka kriitiku Martin Bernheimeri tunnustava arvustuse ERSO-st ja nende kontserdist New Yorgis.  Lisame maestro Järvi enda arvamuse: „Orkester on suurepäraselt mänginud, meil on olnud haruldased saalid ja suurepärane vastuvõtt. Pole kahtlust, et ERSO kuulub maailmaklassi.“

ERSO turneel peab silma peal ka meie Klassikaraadio, aga eriliselt tahaksin esile tõsta ERSO muusikateadlasest toimetaja Maarja Kasema eeltööd ning kogu reisi kajastamist oma postitustega veebiaadressil < >, – see on parim, mis saab olla: täpne, eksimatu ja oma avara nägemisega hariv, meeleolukas ning huvitav lugeda, fotode ja videoklippide kaudu vaadata, põhjalik ja ülevaatlik pressi vastukajadega koos raadiosaadete kuulamisvõimalusega jms.

Peadirigent Neeme Järvi ei jäänud Ühendriikides aga puhkama: kolmel õhtul, 14.- 16. novembril juhatab ta taas Rahvuslikku Sümfooniaorkestrit Washingtonis, kus 2. novembril dirigeeris samas ka Kristjan Järvi. Kennedy keskuse kontserdisaalis tulevad ettekandele Zoltán Kodály süit ooperist „Háry János“, Ferenc Liszti Klaverikontsert nr 2 (solistiks Alice Sara Ott) ning katkendid Sergei Prokofjevi balletimuusika „Romeo ja Julia“ kahest süidist op. 64.

Novembrikuu lõpul seisab Neeme Järvi oma teise, Šveitsi orkestri ees, kui Šveitsi-Romaani Orkester mängib tema käe all Genfis, Lausanne’is ja Zürichis.

“MI” (Eesti Televisioon, 14.11.2013)

Eesti Televisiooni muusikasaade “MI” meenutab ERSO Ameerika-turnee taustal Neeme Järvi Ameerika-aastaid.

Neeme Järvi Avery Fisher Halli ja Metropolitan Opera ees andmas intervjuud Allar Tanklerile, ERR-i korrespondendile Ameerikas, 10.11.2013.

Neeme Järvi Avery Fisher Halli ja Metropolitan Opera ees andmas intervjuud Lauri Tanklerile, ERR-i korrespondendile Ameerikas, 10.11.2013.

Neeme Järvi viib ERSO Ameerikasse ja meelde tulevad aastad Ameerikas ilma Eestita. MI on seekord teekond selle suure eestlase võluva hingeelu tunnetuseni.

Saatejuht Timo Steiner, režissöör Ülle Õun, toimetaja Joonas Hellerma, produtsent Kadi Priske.

Eesti vägi keset New Yorki (Madli-Liis Parts, Postimees, 13.11.2013)

USA turnee on käsil korraga kahel Eesti tippkollektiivil.

Neeme Järvi maandab enne vastutusrikast New Yorgi kontserti orkestrantide närvipinget. Tema tegutsemist jälgib ka orkestri direktor Kadri Tali. Foto: Madli-Liis Parts

Neeme Järvi maandab enne vastutusrikast New Yorgi kontserti orkestrantide närvipinget. Tema tegutsemist jälgib ka orkestri direktor Kadri Tali. Foto: Madli-Liis Parts

Pühapäeval valitses maailma ühes mainekamas kontserdisaalis, New Yorgi Lincolni keskuse Avery Fisher Hallis juubeldav õhkkond – Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia kammerkoor, kellest kumbki viibib praegu USA turneel, andsid Neeme Järvi juhatusel ühiskontserdi, mida saatis publiku siiras vaimustusetulv. Juba kontserdi esimene pool lõppes publiku nõutud lisapalaga, mis kohalike sõnul olevat väga erandlik.

Kui ERSO direktor Kadri Tali ütles, et soovib eesti muusikutele kontserdi eel vaid üht – et nad oleksid laval nemad ise ja tõstaksid üksteist muusikas nii kõrgele kui suudavad –, siis tema soov ka täitus. Sündis ime, mida tajusid võrdselt nii muusikud kui ka publik. «Erakordne», «vaimustav», «lummav» ja teisedki ülivõrdes kiidusõnad levisid kahinana kuulajate hulgas pärast iga teose lõppu.

Juba kontserdisaali avamisest peale 1962. aastal on Avery Fisher Hall olnud üks prestiižikamaid esinemispaiku USAs ning üksnes selle saali nimi töötab seal esinenud kollektiivi puhul kui visiitkaart. Manhattani südames, Keskpargist vaid jalutuskäigu kaugusel asuvas kontserdisaalis istudes tekkis kummaliselt kodune tunne, sest märgatava osa moodustasid kohalikud eestlased, kes olid kontserdile saabunud kaugemaltki kui New Yorgist.

Pühapäevaks oli ERSO tuur jõudnud üheksanda kontserdini, kammerkoor aga alles alustas oma kahenädalast ringreisi.

New Yorgi filharmoonikute 2738-kohalises kodusaalis kõlas sama kava, millega septembri lõpus anti Estonia kontserdisaalis viimane kontsert enne Ameerika-tuurile siirdumist: Veljo Tormise «Avamäng nr 2», Arvo Pärdi «In principio» (New Yorgi esiettekanne) ja «Da pacem Domine», W. A. Mozarti «Ave verum corpus» ja Jean Sibeliuse 5. sümfoonia.

Kontserdi esimeses pooles korrati Mozarti «Ave verum corpust» ja teises pooles esitati lisaloona Sibeliuse «Andante festivo». Kontsert kuulus New Yorgi maineka festivali White Light kavasse ja Lincolni keskuse elitaarsesse kontserdisarja «Symphonic Masters», kus ERSO ja Eesti Filharmoonia kammerkoori nimi on kõrvuti näiteks Londoni Sümfooniaorkestri ja Los Angelese filharmoonikutega.

«Sellises seltskonnas tuleb üksnes rõõmu tunda oma tööst ja mõelda, kuidas saaks veel paremini teha. Selge on, et elame täiesti kordumatul ajal, meil on võimalus töötada maestro Neeme Järviga, olla eestlane selles suures riigis,» rääkis ERSO direktor Kadri Tali. Tema sõnul viibisid saalis ka nimekate muusikaagentuuride esindajad, olgu siis Londonist Harrison-Parrottist või Columbia Artists’ist. «Siin on inimesed, kes on kursis sellega, kuidas eestlastel läheb.»

Kuulajate seas viibis ka Läti helilooja Peteris Vasks, kel jagus kontserdile vaid kiidusõnu ja kes kinnitas, et on uhke Eesti muusikute saavutuse üle.

Neeme Järvile jäi New Yorgi kontsert selle tuuri viimaseks, kuna juba nädala lõpus ootavad teda ees uued ettevõtmised John F. Kennedy keskuses Washingtonis.

Ka kontsert ise oli Järvile mitmeski mõttes eriline, kuna just Avery Fisher Hallis algas tema rahvusvaheline dirigenditee pärast emigreerumist USAsse 1980. aastal. Toona juhatas ta New Yorgi filharmoonikuid. «Mul on uhke tunne, et oleme just Eesti orkestriga tulnud siia keset New Yorki esinema. Mulle meeldib, et orkester näeb Ameerikat. Ehkki ERSO on siin juba teist korda, on see muusikutele väärtuslik kogemus. Ameerikas on väga head saalid, erinevates saalides mängimine rikastab ka muusikut ennast,» tunnistas Järvi. Ta kinnitas ka, et meie orkester kuulub maailmaklassi. Järvi sõnul muudab selle kontserdi kõike näinud ja kuulnud kohalikule publikule eriliseks see, et Arvo Pärdi muusika kõlab just eesti muusikute esituses, kellele Pärdi loomingu tutvustamine on südameasi. Publikuga suheldes oli tore kuulda, et meie heliloojaid teatakse ja nende muusikat tuntakse sügavuti.

Püha Vladimiri õigeuskliku teoloogilise seminari liturgilise muusika abiprofessor ja 2014. aastal Arvo Pärdi muusikat USAs tutvustava projekti eestvedaja Nicholas Reeves: «Kuulsin Veljo Tormisest esmakordselt ühelt New Yorgi dirigendilt, kes tutvustas teda kui ühte olulisemat heliloojat koorimuusika ajaloos. Ameerika klassikalise muusika huvilised tunnevad Tormise muusikat rohkem, kui võiksite arvata. Ka täna õhtul esitatud Tormise teoses oli nii palju kirge ja variatsioone, harmooniat ja rütme, et tekitas tunde, nagu oleksin olnud dramaatilise stseeni sees. Selles oli selgelt esindatud ka rahvamuusika olemus. Suurepärane avamäng!»

Arvo Pärdi muusikat tuntakse tema sõnul veel rohkem ja see on paljudele suunanäitajaks. Näiteks möödunud aastal kõlas White Lighti festivalil «Aadama itk» ja saal oli välja müüdud. «Pärdi mõju ameerika muusikutele on hindamatu sõltumata žanrist, milles tegutsetakse. Tema muusika on saanud tuttavaks ka mängufilmide vahendusel. Pärdi muusikas on palju resonantsi, see pakub midagi unikaalset ja sügavat, mille kuulaja tunneb kohe ära.»

Eesti muusikute Ameerika-tuuri õnnestumisel on oluline osa ka kohalikul partneril, agentuuril Opus3, kellega löödi käed kahe aasta eest. Nende professionaalset, «paar sammu plaanidest ees»-tegutsemist ja ajastust kiidavad muusikud, aga seda võis kogeda ka Avery Fisher Hallis.

Eesti Filharmoonia kammerkoorile on USA-tuur juba üheteistkümnes. Sel korral viibitakse ookeani taga 23. novembrini. Koori juhatab Da­niel Reuss. Ette on valmistatud kaks kava, millest üks koosneb vaid eesti koorimuusikast, teises on lisaks Johannes Brahmsi ja Alfred Schnittke teosed ning Minnesota raadio tellitud uudisteos, mille autor on Ameerika helilooja Edie Hill.

ERSO-l seisab USAs Floridas ja Georgias ees veel kuus kontserti. Neist viit juhatab orkestri endine peadirigent Nikolai Aleksejev, Fort Lauderdale’is aga Anu Tali, kes alustas edukalt esimest hooaega Sarasota sümfooniaorkestri peadirigendina. Solistina teeb kaasa 2011. aasta Tšaikovski-nimelise konkursi võitja tšellist Narek Hahnazarjan.

Eestlased Ühendriikide tuuril

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
30. oktoobrist 17. novembrini – kokku 15 kontserti
Kohad: Santa Barbara, Northridge, Stanford ja Aliso Viejo (California), Ames (Iowa), La Crosse (Wisconsin), South Bend (Indiana), East Lansing (Michigan), New York ja Troy (New York), West Palm Beach, Gainesville, Fort Lauderdale ja Daytona Beach (Florida), Atlanta (Georgia)
Dirigendid Neeme Järvi, Nikolai Aleksejev ja Anu Tali

Eesti Filharmoonia kammerkoor
10.–22. novembrini – kokku 9 kontserti
Kohad: New York, Durham (Põhja-Carolina), Washington, Lexington (Virginia), Westport (Connecticut), Cincinnati (Ohio), West Lafayette (Indiana), Naperville (Illinois), Minnesota
Dirigent Daniel Reuss