Rubriik ‘Kajastused pressis’

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul (Eesti Elu, 22.11.2013)

Hiljutine ERSO kontsert-turnee Ameerika Ühendriikidesse tõi orkestri ka Florida osariiki, kus nad esinesid neljas linnas: West Palm Beach, Gainsville, Fort Lauderdale ja Daytona. Lõuna-Florida Eesti Selts otsustas tervitada orkestrit Floridasse saabumisel piduliku vastuvõtuga 12. novembril West Palm Beachis.

Orkestri tiheda esinemiskava tõttu oli vastuvõtu korraldamine küllaltki keeruline ja nõudis koordineerimist orkestri juhtkonna, nende ameerika mänedžmentifirma ja seltsi esindajate vahel. Siiski leiti sobiv võimalus korraldada vastuvõtt 12. novembri õhtul Hawthorn Suites hotellis, kus orkester ööbis peale saabumist New Yorgist.

Lõuna-Florida Eesti Selts varus kohtumiseks avara saali hotelli kuuendal korrusel ja kohe peale lennuväljalt kohale jõudmist kogunes sinna pea sajaliikmeline orkestri liikmete pere ja üle paari tosina seltsi liikmeid. Seltsi poolt olid tellitud soojad suupisted ja ei puudunud ka kaks „bartenderit”, esimehe Arno Kallase tütrepojad, kes serveerisid veini ja muid karastavaid jooke.

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Varsti olid kõik külalised elavas keskustelus ja leiti palju uusi sõpru. Orkestri liikmed olid eriti huvitatud väliseestlaste käekäigust ja siinsetest elamistingimustest. Leidus ka kohtumisi vanade tuttavatega, sest paljud orkestri liikmed mäletasid hästi neli aastat tagasi aset leidnud rannaäärset piknikku eelmise kontsertturnee päevilt.

Orkestri tervitajate hulgas oli ka dirigent ja koorijuht Taavo Virkhaus, kes selleks puhuks kohale sõitis Huntsville’ist, Alabamast. Seltsi esimees Arno Kallas tervitas kõiki orkestri liikmeid ja soovis neile edukat esinemist. Orkestri direktor Kadri Tali omalt poolt tänas Eesti Seltsi ja korraldajaid südamliku vastuvõtu eest ja avaldas erilist tunnustust Paul Vestersteinile, kes oli algkontakt orkestri ja seltsi vahel. Oli näha, et vastuvõtust jäi orkestrile mõjuv ja meeldejääv mulje. Sellise suurejoonelise ürituse läbiviimine oli võimalik ainult tänu lisatoetusele lahkete annetajate Arno Kallase, Hilda Kaepa, Aavo Kõiva, Vello Priima, Maire Riisma, Paul Vestersteini ja Toomas Waldini poolt.

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Vastuvõtt ERSOle Florida idarannikul. Foto Monica Kallas (Eesti Elu).

Järgmise päeva õhtul toimus orkestri suurepärane kontsert West Palm Beachi Kravis Centeri kontsertsaalis, kus eestlastele oli reserveeritud mitu rida istmeid esimesel rõdul.

LOE ARTIKLIT EESTI ELU KODULEHEL

Kadri Tali: iga ERSO kontsert USA-s oli mulle suur elamus (Mari Peegel, Eesti Päevaleht, 21.11.2013)

15 esinemisega Ameerikat vaimustanud ERSO vääriks suuremat rahalist tunnustust, kui Eesti praegu pakkuda saab. 
Troy Savings Bank Music Hall, 11.11.2013.

Troy Savings Bank Music Hall, 11.11.2013.

ERSO direktor Kadri Tali, milline on teisipäeval Eestisse saabunud muusikute meeleolu? Kolmenädalaselt tuurikarussellilt on vist päris keeruline maha tulla.

Jõudsime enne kella viit Tallinna lennujaama ja kõik olid sõbralikus ja rõõmsas meeleolus. Professionaali iseloomustabki mängu ilu ehk see, kuidas sa nii raske ülesande täide viid. Ühelt poolt oli see väga raske tuur, teisalt vaimustav ja äärmiselt mõjuvõimas eesti kultuurile. See kannustas muusikuid väga.

Mainisite, et tuur oli väga raske. Miks?

Kujutage ette – 15 kontserti, vahemaa Californiast New Yorki. Viis lendu seal vahepeal, muidu bussiga.Pead iga päev olema valmis reisima viis kuni kuus tundi, pärast seda lavale minema, arvestama, kuidas sa laval oled, ja tunnetama oma sooritustaset. See oli füüsiliselt väga kurnav, ka ajavahed andsid tunda. Pealegi oli pea iga kontsert natuke erineva uue kavaga, dirigendid vaheldusid. Siiski võin kätt südamele pannes öelda, et iga ERSO kontsert oli minu jaoks suur elamus, selle taseme üle võib uhke olla.

Millise knihviga te Ameerika pressi ära võlusite, et teid nii palju kajastati?

Ma ei oska öelda, aga maailm on ju avatud uutele mõtetele. Ameerika on nii suur koht, et seal ei ole väikest ega kohalikku mõtlemist. Neid huvitab, kust inimesed tulevad, huvitab esinejate tase ja heliloojad. Pole niivõrd solisti-, dirigendi- ja orkestikeskne mõtlemine, vaid heliloojakeskne. Huvitab Arvo Pärt, Veljo Tormis, meie interpretatsioon Sibeliusest, Brahmsist ja Tšaikovskist. Me saime kaasa rääkida.

Kõigi võimaluste maal on ikka käidud raha teenimas. Kuidas teil läks?

Ükski tipptasemel kunstiliik ei saa kunagi olla kasumlik. Kui hästi pingutame, siis võib-olla tuleme ots otsaga kokku, aga selles ei või kindel olla. Nüüd tuleb kanapojad üle lugeda. Kui suur orkester reisib, siis see on äärmiselt kallis ettevõtmine. Aga meil olid väga head koostööpartnerid Opus 3 Artists ja kultuuriministeerium. Tuleb arvestada, et ka inimtööjõud maksab midagi, kuigi sellise taseme juures võiks see olla natuke tulutoovam, kui meie Eesti endale täna lubada saab. Selle pärast olen ma juhina natuke kurvameelne. Erilisust ja väljapaistvust peaks ka palgaga tunnustama.

Millise mulje Ameerika publik laval seisjatele jättis?

Kui Eestis on aplaus vaoshoitum, aga pikem, siis ameeriklased on kohe püsti ja näitavad oma vaimustust. Aga sa saad kohe aru, kui neile tõesti meeldis. Mulle oli suurim avastus, et Ameerika ei ole sugugi nii pealiskaudne loosungitemaa, kui ma arvasin. Nägime palju publikuid ja saale – saime läbilõike Ameerikast, mis näitas mulle seda riiki kui ühte kultuursemat, huvipakkuvamat, meeldivamat maad, kus ma üldse käinud olen.

Oli orkestril ka mõni lemmiksaal?

Kindlasti Lincoln Center. Kui sa esined nii kuulsas saalis, kus on üle 2700 koha peaaegu välja müüdud, ja see saal on sinu rahva muusika päralt. Kui sa vaatad, et seal on festival, mille T-särkidel on Arvo Pärdi tsitaadid, siis sellele on väga raske midagi vastu panna. Stanfordi ülikoolil oli väga võimas saal, kuid üks saal, mis oli täiesti kordumatu, oli Troy New Yorgi osariigis. Sinna sõidavad paljud maailma orkestrid salvestama. Ta on küll väiksemapoolsem, pisut vanunud, aga tema akustika on täiesti ennekuulmatu. Õnneks salvestati ka meie kontsert seal. Igal juhul kiideti palju meie erilist keelpillisaundi ja meisterlikke puhkpillisoolosid. Räägiti ka orkestri ilusast lavalisest välimusest, mis pole vähe tähtis.

Estonian symphony impresses at Kravis. Cello soloist’s playing ranged from delicate to forceful (Joseph Youngblood, Palm Beach Daily News, 15.11.2013)

The Estonian National Symphony Orchestra gave an exuberant concert Wednesday evening at the Kravis Center.

Led by Russian-trained conductor Nikolai Alexeev with solo cellist Narek Hakhnazaryan, the orchestra played works by Veljo Tormis (b. 1930), Antonin Dvořák (1841-1904) and Johannes Brahms (1833-1897).

Nikolai Aleksejev

Nikolai Aleksejev

The Estonian National Symphony is a large orchestra with eight cellos, six double basses. The players were seated with the cellos on the conductor’s right and the second violins on his left.

Tormis’ Overture No. 2 opened the program. This is a forceful, vigorous work with impressive percussion and soaring strings. The flute, clarinet, trumpet and tuba are featured. There is one especially long crescendo. Altogether, this is a striking work and one that shows off the orchestra to its best advantage.

Narek Hakhnazaryan was the soloist in Dvořák’s Cello Concerto in B Minor, Opus 104. He was born in Armenia and studied in Yerevan, the capital, as well as at the Moscow Conservatory and the New England Conservatory.

His playing was amazing — there appeared to be no aspect of cello technique and interpretation of which he was not the master. His playing was forceful yet delicate. He has a wide range of dynamics, and he exploited the entire dynamic range of the cello. Extremely high passages were no problem for him, nor were extended passages in double stops.

Hakhnazaryan played one encore, Lamentatio (1998), by Italian composer Giovanni Sollima (b. 1962). He was all over the cello, and even sang to the instrument.

Narek Hakhnazaryan

Narek Hakhnazaryan

Symphony No. 2 in D, Opus 73 (1877) by Brahms closed the program.

It must be said that the orchestra overall, especially the strings, were unnecessarily loud, to the extent that they covered most of the other instruments, which had important parts. The loudness also had an effect on one’s perception of the formal structure of the music, since important details could not be heard. But the volume didn’t detract from the impressive playing of the French horns.

The orchestra itself played one encore: the intense Kodumaine Viis (“Homeland Melody”) by Heino Eller (1887-1970).

The Estonian National Orchestra is a marvel — the players are exuberant, but they also are devoted to the orchestra’s music.

Because this was a Regional Arts concert, a discussion preceded the performance. Barbara Barry, research fellow from the Institute of Music at the University of London, gave an informative lecture comparing Dvořák and Brahms.

LOE ARTIKLIT PALM BEACH DAILY NEWS’I KODULEHEL

„Elagu Eesti!” – ovatsioonid, inspiratsioon (Annika Kuuda, Sirp, 15.11.2013)

ERSO, EFK ja dirigent Neeme Järvi Avery Fisher Halli laval proovi tegemas, 10.11.2013.

ERSO, EFK ja dirigent Neeme Järvi Avery Fisher Halli laval proovi tegemas, 10.11.2013.

Peab ütlema, et Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 10. novembril New Yorgi Lincoln Centeri Avery Fisher Hallis antud kontsert maestro Neeme Järvi käe all ei jätnud uudistama tulnud ameeriklasi ei ükskõikseks ega külmaks. Vastupidi – esinemine, millega EFK alustas ligi kaks nädalat kestvat USA turneed, küttis 2700-kohalise saali täis tänulike emotsioonidega, milleks andis alust väga hoolikalt just USA publikut silmas pidades valitud kava: Veljo Tormise avamäng nr 2, Arvo Pärdi „In principio” ja „Da pacem Domine”, Mozarti „Ave verum corpus” ja Jean Sibeliuse V sümfoonia. Vaheldusrikkad, emotsionaalselt ja dünaamiliselt väga varjundirohked tämbrid ja kooslaul-mäng olid need, mis inspireerisid juba Tormise avataktidest alates ka muusikuid endid. Olgugi et EFK on samas paigas üles astunud ka varem, 1990ndatel Tõnu Kaljuste käe all, leidsid ka koori kogenumad hääled, et tegemist oli Eesti muusikaloo seisukohalt vägagi märgilise kontserdiga, mille peategelasteks eranditult kõik Eesti omad muusikud.

AFHs toimunu pani rahva maestrole kiitust hüüdma ja püstijalu aplodeerima. Eestlaste vaimsusest sel novembri pühapäeval rääkisid ka värvikalt näiteks eaka väliseestlasest vanadaami üle saali korduvad hüüded kontserdi lõppedes: „Elagu Eesti, elagu Eesti, elagu Eesti!” Tuleb tunnistada, et kontsert läks korda ja oli taas hea meel olla eestlane!

Fine cellist, homegrown music distinguish Estonian Symphony concert (Rex Hearn, Palm Beach ArtsPaper, 16.11.2013)

Estonia was one of the three Baltic states suppressed by Soviet Russia in 1940. Thursday night at the Kravis Center, this tiny state of 1.5 million people sent a credible symphony orchestra of 76 players to perform music by Tormis, Dvořák and Brahms in the Regional Arts Concert Series.

Kravis Center.

Kravis Center.

Independent since 1991, Estonia is closer to Finland geographically than Latvia and Lithuania, the other Baltic states, and their language is in the same linguistic family with the Finns. Why the programmers for the Estonian National Symphony Orchestra chose Brahms’ Second Symphony over works by Sibelius, Nielsen or Grieg, composers of Scandinavia, is puzzling, since the Brahms was not well-received. Perhaps they wanted to emphasize the Brahms-Dvořák friendship, a thin thread on which to hang a concert program that had its many ups and downs.

Luckily, the opening composition by the 83-year-old Veljo Tormis, called Overture No. 2 (1959), was highly representative of the northern character of these resilient Estonians. It began with very fast violin playing, joined by equally fast cellos as they built up to a strong orchestral sound reminiscent of the late William Walton’s music, particularly in occasional dissonant sounds from the brass section.

Then strings and brass answer each other many times with long singular chords until peace descends with an elegiac melody from the horns and winds. A four-note trumpet sound signals rapturous string playing overlaid by a melodic flute solo. A lone viola breaks the mood and the bassoons lurch in with bubbling comments. Horns introduce yearning strings as rolling timpani accompanies some fast string playing. Hearty brass and a solo trumpet join the fray.

Descending orchestral chords drawn from the first and second violins are interrupted by the rat-a tat-tat of trumpets, brass and timpani, ending the overture on a fine musical full stop. Exciting stuff from Tormis, whose works were banned by the Soviets at one time but were brilliantly played by this fine orchestra.

Dvořák’s Cello Concerto (in B minor, Op. 104), followed, with 25-year-old Armenian cellist Narek Hakhnazaryan as soloist. Winner of the 2011 Tchaikovsky Competition Gold Medal and the prestigious Young Concert Artists International Auditions in 2008, he strode on stage clad in dark pants, a white dress shirt worn outside the trousers and bright patent leather shoes.

After 10 minutes of playing, Hakhnazaryan took a handkerchief from under his right thigh, wiped his sweating brow and then proceeded to apply the wet kerchief to the strings of his cello. I’ve heard the greats ranging from Casals to Du Pré to Leonard Rose and Yo-Yo Ma, and none of them were overcome with this affectation. Put it down to traveling on the road where one has little time for exercise or calisthenics. However brilliant his playing, the three “wipe downs” were distracting.

Overall, young Hakhnazaryan tended to rush his performance, often getting ahead of the fine orchestral accompaniment. His playing in the lower register was beautifully expressive in the second movement. And the cadenza-style solo with flute and cello obbligato backed by viola, trumpet and bassoon, was wistfully delightful. Cellist Leo Stern, first to play this work, was surprised when told by Dvořák he hadn’t included a traditional cadenza, where the soloist shows off his technique.

The third and last movement begins march-like, with tough scales for the cello masterfully played, though at times I felt Hakhnazaryan’s bowing had too light a touch against the strong orchestral sound.

The Symphony No. 2 (in D, Op. 73) of Brahms, however, was a disappointment. Conductor Nikolai Alexeev began well, but the deterioration was so obvious by the end that this very savvy audience of 1,500 concertgoers gave the players a lackluster reception, unlike the rapturous reception for soloist, orchestra and conductor in the Dvořák, before intermission.

The first movement opened well, with occasional fluffs from the solo horn, and there were rough patches as well from the rest of the brass section, though they improved toward the end. In the second movement (Adagio non troppo), Alexeev took it too majestically, so that the upward sweep of the violins had hardly any impact. Also, individual solo statements were refined and not declarative enough because of the slow tempo.

The Allegro moderato third movement started off well enough with its tripping melody, but when double times, Brahms’ favored counterpoint rhythms were ineffective; the whole back and forth was labored. The Finale also began robustly, with good work from the woodwinds, but Alexeev stood like an automaton for the rest of it, simply counting time, and bringing off the symphony as an exercise in ordinary music rather than the masterpiece it is.

Too many concerts with too little rest between can try the finest of ensembles, of which this is obviously in the top rank. They give 30 concerts a year in their own Estonia Concert Hall in Tallinn, their capital city and have made over 500 tours in Europe, Siberia, Russia and these United States since they were formed in 1926. The Sibelius Second would have been a better selection.

For those interested, the solo cello encore before the intermission was the contemporary Italian composer Giovanni Sollima’s Lamentatio; the string orchestra at the end of the concert was Kodumaine Vis (Homeland Melody), by the 20th-century Estonian composer Heino Eller.

The Estonian National Symphony Orchestra appears tonight at the Broward Center Performing Arts, conducted by Anu Tali, a young Estonian conductor recently named director of the Sarasota Orchestra. Narek Hakhnazaryan plays the Dvořák concerto, and Ali conducts the Tormis overture and the Fifth Symphony of Tchaikovsky. The concert begins at 8 p.m., tickets start at $35. Call 954-462-0222 or visit.