Ameerika-turnee kaheteistkümnes kontsert – 22. märts, Beaver Creek, Vilar Performing Arts Center

Oleme oma reisil näinud palju vaheldusrikkust nii kliimas kui ka maastikus. Sõit kuni 3200 meetri (10 600 jala) kõrgusel mägedes (Rocky Mountains) oli elamusterohke oma maaliliste vaadete poolest ning paljude jaoks esmakordne kogemus. Ja tee ääres kullakaevanduste nägemine pole eestlaste jaoks ka just igapäevane nähtus.Beaver Creeki jõudes oli ilm üllatavalt soe, üle 20 kraadi. Lumised mäed ja lumehanged hotelli ümber ei käi sellise temperatuuriga samuti kokku. Nii mõnedki kasutasid võimalust pärast pikka bussisõitu enne kontserdipaika minekut värskendada end välibasseinis ja lasta end päikesel soojendada. Kui oleks veidi rohkem aega olnud, oleks soovi korral saanud ka suusatama minna, sest gondel suusanõlvade juurde läks otse meie hotelli hoovist.

Ilm muutus drastiliselt aga juba kontserdi ajal – kontserdimajast väljudes leidsime eest lumesaju ja temperatuur oli langenud vähemalt 20 pügala võrra. Selliseid kontraste pakub mägede kliima! Lumi ise, või õigemini võiks seda lörtsiks nimetada, pakkus meile aga järjekordse üllatuse. Hotelli jõudnuna olid meie riided ja kotid üleni täpilised nagu pühademunad. Selgus, et see, mis taevast alla sadas, oli hoopis midagi porilaadset. Ka hotelli personal ei osanud selle nähtuse kohta seletust anda, väites, et nad näevad sellist asja esimest korda.

Lumesadu jätkus ka järgmisel päeval Denveri lennujaama sõites. Halbade teeolude tõttu pidid kõik suured veokid ja ka meie bussid rataste külge ketid panema.

Kõrgmäestiku õhk mõjus paljudele orkestrantidele halvasti. Eriti puhkpillimängijad tundsid esinemise ajal õhupuudust ning keegi vajas halva enesetunde tõttu isegi lisahapnikku.

imgp3237vaike

imgp3259vaike

imgp3278vaike

Vilar Center’ 530-kohaline saal on selle turnee väikseim ning oli ehitatud kaks korrust maapinnast allapoole. See on väidetavalt ainus järelejäänud Alberto Vilari nime kandev kultuurikeskus Ameerikas. Petiseks osutunud kunagine suursponsor pidavat praegu vangipõlve veetma.

Siinkandis on üsna tüüpiline, et kontserti juhatab sisse kontserdipaiga esindaja, kes tänab nii esinejaid kui ka sponsoreid ning reklaamib eelseisvaid sündmusi. Seekord oli sõnavõtjaid koguni kaks. Neist teisena tuli ERSOt tervitama juba lapsena sõjapõgenikuna Ameerikasse tulnud Eesti aukonsul Chicagos, kes pärast enda tutvustamist publikule pöördus orkestri poole eestikeelse kõnega.

22. märtsi kontsert oli Nikolai Aleksejevi jaoks selle turnee viimane, millest tundus olevat kahju nii orkestrantidel kui ka dirigendil endal. Ettekandele tulid Pärdi „Summa”, Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 ja Dvořáki Sümfoonia nr 8. Aleksejevi humoorikas žestide keeles suhtlemine publikuga ja imehea kontakt solistiga garanteeris kuulajate tunnustuse ning lisapala tuli esitada nii solistil kui ka orkestril.

Kommenteeri: