ERSO HIINAS. 7. päev – palju õnne, ERSO!

Kui viiuldaja Hugo Schütz ja tema kaks kolleegi 18. detsembil 1926 Pika tänava raadiostuudios mikrofoni ees istet võtsid, siis poleks neist keegi ka oma kõige julgemates unistustes ette näinud, et täpselt 90 aastat hiljem saabub neist alguse saanud 80-liikmeline Eesti rahvusorkester Pekingi Keelatud Linna ning esitleb seal maailmakuulsa Eesti helilooja loomingut. Hetk on ajalooline.

Peking tervitab sünnipäevalast suduse hommikupoolikuga, mis on vaba, et minna imetlema siinset peamist vaatamisväärsust, Keelatud Linna – paika, kus elutseb tuhandete aastate pikkune Hiina keisrite traditsiooon – teha sisseoste elavatel siidi- ja pärliturgudel ning maitsta kuulsat Pekingi parti. Pekingi südalinn on rahvarohke, kuid liiklus reguleeritum kui Dalianis. Linnapildis on sõbralikult kõrvuti vana väike ülespidi keerduvate katusenurkadega majake ning hiiglaslik kaasaegne klaasist koloss. Pekingis on mugav ja odav sõiduvahend metroo, mille üheotsapilet maksab 3 jüaani ehk umbes 40 senti. Metroosse pääsemiseks peab läbima turvakontrolli, sest mitmesugused esemed (muuhulgas ka näiteks kirves) on keelatud. ERSO muusikute Pan Ye ja Xiaonan Nie sappa haakudes on Pekingis lihtne liigelda.

16.30 ootab hotelli ees kolm ERSO bussi, et minna Keelatud Linna kontserdisaali. Sõidul tekivad ka mõned viivitused, sest müüri ja kanaliga piiratud Keelatud Linna alale pole suurtel sõiduvahenditel igast küljest lähenemine lubatud. Sisenemine võtab samuti aega, sest läbi viiakse järjekordne turvakontroll. Pass peab Hiinas olema kogu aeg käepärast. Lühike jalutuskäik läbi hämara Zhongshani pargi lõhnavate okaspuusalude viib väikese kõrvalekaldega lõpuks kontserdimaja esinejate ukseni. Hiina iidsete keisrite hiilgeaegu siin esialgu ei paista. Lavatagused ruumid on suhteliselt väikesed ja askeetlikud ning tualettruum meenutab pigem üht teist ajastut. Kitsas koridoris on fotod siin esinenud kuulsustest: Yo-Yo Ma, Richard Galliano, Salzburgi Mozarteumi orkester, Stuttgardi kammerorkester, Freiburgi barokkorkester jpt. Päris tore on asuda sellesse ritta.


Keelatud Linna kontserdisaal on uhke ja avar, traditsioonilises, pigem konservatiivses stiilis, 1400 kohaga. Lava kohal kõrguvate orelivilede alla on tõmmatud punane reklaam, mis meenutab pigem loosungit ja ERSO logo nendes toonides on kuidagi harjumatu. Orkester tunneb end ilusal avaral laval koduselt, sundimatult võetakse sisse oma kohad ning lühike proov Kristjan Järvi käe all võib alata.




Kontserdile eelnev tunnike möödub esinejatel sättides, väikest ampsu ja kohvi võttes ning korraldajatel viimaseid pisiasju jooksuga joonde ajades. Hiinlastega asju ajades on täiesti aktsepteeritav tõsta oma häält, olles konkreetne, sest siis on nende jaoks mõistetav, et asi on tähtis.

Võrreldes hotellide või ärihoonetega tunduvad kontserdimajad siin suhteliselt väikesed. Pekingi Keelatud Linna kontserdisaali fuajee on ilus, küllalt maitsekas, hästi valgustatud, kuid mitte liialt suur. Kella 19 ajal hakkab rahvas kogunema, pildistab sissekäigu lähedusse tõmmatud suure ekraani ees, kus muuhulgas jookseb ERSO reklaam, haarab kaasa kavalehe, käib lihtsas puhvetis, uurib brožüüre ja CD-plaatide letti.

Kontserdi algul kõlavad täpselt samad manitsused nagu Dalianis, vaid nätsunärimise ja kilekottide saali toomise keeld on midagi uut. Koht on igal juhul pidulikum kui eelmine. Ja meeldiv on see, et muusika kõlamise ajal hilinejaid saali ei lasta, ainult aplauside ajal.

Saali ühes parima nähtavusega reas istub suurem hulk heledamate peadega külalisi – nende hulgas ka Eesti suursaadik Hiinas Marten Kokk koos abikaasaga ning saatkonna töötajad oma peredega. Publik on Dalianiga sarnane. Saadiku sõnad kinnitavad, et siin leidub väga erineva kuulamiskogemusega inimesi. Kindlasti on hulk neid, kes on klassikalise muusikaga kursis, teavad, kuidas kontserdil käituda ja kuidas muusikat nautida. Palju on ka neid, kes pole arvatavasti mitte kunagi Euroopa klassikalise muusikaga kokku puutunud. Kõige vaiksemate pauside ajal kostavad mobiilisõnumite helid. Olgu peale, ka Eestis möödub vaid mõni üksik kontsert ilma ühegi mobiilihelinata. Hiinlased armastavad kõnesid ja nii eelneb ka tänasele kontserdile mitu sõnavõttu. Ühe neist teeb Eesti suursaadik, kel on hea meel, et Eesti muusikud viimasel ajal nõnda sageli Hiina kuulsaimasse kontserdimajja satuvad. Suurema kuulamiskogemusega muusikasõbrale võib tunduda täiesti arusaamatu, kuidas saab nutitelefonis toimuv olla huvitavam kui see, mis parajasti laval toimub …

Taaskord sirutab toonela luik tiibu, harfihelide saatel libiseb üle lava valge luik, algab lõputu võitlus hea ja kurja vahel, ballikülalised esitlevad võõramaa tantse ja prints järgneb oma kättesaamatule unistusele. Viiuldajate sõrmed liiguvad kujuteldamatu kiirusega, puhkpillisoolod kõlavad korraliku akustikaga saalis lausa hiilgavalt. Kontrabassirühm silmnähtavalt mõnuleb Pekingi sümfooniaorkestrilt laenatud uutel pillidel. Luige-kava on nüüd päris küpseks saanud, orkester tegutseb kui terviklik meeskond, olles end imetlusväärse kontsentreeritusega pingutuseks kokku võtnud. Tundub, et publik usub neid. Ovatsioonid ja lisapalad kõlavad ka sel korral.

Buss kaldub hotellitrajektoorilt kõrvale ja viib veidi väsinud muusikute seltskonna hoopis söögikohta, kus on kaetud traditsiooniliselt rikkalikud õhtusöögilauad. Ikkagi sünnipäev ju! Ja kui Hugo Schützi trio ei võinud ette näha esinemist tuhandete kilomeetrite kaugusel kodumaast, siis veelgi vähem võisid nad uskuda, et sama seltskond istub koos ümmarguste laudade ääres ja õngitseb sõbralikult kordamööda puljongi seest kanakoibi, krõmpsutab (arvatavasti) konnakoibi, maitseb tumerohelist kanamuna ja püüab pulkadega pähkleid. Meeleolukal sünnipäevasöömaajal võetakse isegi laul üles.

Fotod: Karin Kopra ja Meelis Vind.

Kommenteeri: